elemente, kuuli või käsigranaati. Tahtmatult vajus vahel siiski silm kinni, et järsku end üles ehmatada mingisuguse ebahariliku müra peale. Tihti oli kaugelt kuulda saladuslikke trummilööke ilma, et oleks saanud kindlaks teha kas need tulid mõnest pagoodast või oli hoopis tegemist terroristide signaalidega. Peale selle tegid suured ja vihased sääsed elu kibedaks kuni viimaks ometi vahetus lubas pooluimaselt pugeda voodisse sääsevõrgu taha kuni järgmise vahipostini. Egas päevalgi olukord parem ei olnud. Kuuma päikese all tuli korralikus mundris seista tund või paar, mis muutis riided läbimärjaks ja mida tuli peale vahitunni kohe vahetada. Transportide julgustamine oli endast kaunis monotoonne tegevus. Sõitsime tavaliselt veoautodega kitsastel koloniaalteedel 60-70 km tunnikiirusega riisiväljade ja metsade vahel ühest toetuspunktist, külast või linnast teise
Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi, käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees. Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kõhe liigutama, tõmbas korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti. «Ta ärkab elusse!» karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kähe käega venna ümbert kinni. «Oh sa pai Oodokene!» Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese istukile ja näis järele mõtlevat. «Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?» kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas .venna põske. Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises: «Mis häda, millal rffa häda sain?» «Kui . . . kui see rumal täkk su seljast maha viskas.» «Eks ole häbi,» pilkas eremiit sõbralikult, «noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab 35 säherduse teotuse nii ruttu
annaabi.ee 
