Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke, söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega. Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt. Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga
trapetsikujuline, puust õõnestatud ja kõlalauaga kaetud 67 keelega. Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti, sest meieni on säilinud ainult paar Setumaalt pärit lugu. Setu kanneldel jätkus pilli korpus ülaosas kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega, nn. labaga. Laba andis pillile kõlajõudu juurde. Eestis püsis kõige kauem setu alal ja saartel. 19. sajandil sugenes uuem tüüp, trapetsi ja pooltrapetsikujuline laudkõlakastiga kannel. Sel oli algul 15 või rohkem keelt, hiljem nende arv suurenes 2030ni. Kannelt on mängitud kahte moodi. Akordilise mänguviisi korral kaetakse ühe käega keeli, mis ei pea helisema ja teisega võetakse vabadel keeltel akorde, mille ülemistest helidest moodustub meloodia. Sõrmitsemismänguviisi korral sõrmitsetakse parema käega meloodiat, vasakuga võetakse eraldi keeltel basse ja akorde. Hiiu kannel on siia jõudnud rootslaste vahendusel
annaabi.ee 
