rohkusega. On noori algajaid, aga ka soliidses eas ja hoopis muul alal või täiskasvanute kirjanduses silma paistnud autoreid oma esimeste lasteraamatutega lugejate soosingut võitmas. Püüded ajaga kaasa minna on mõnel eakamal autoril mõnikord sisulise katteta, lapstegelased mõtlevad, tegutsevad ja räägivad nagu autori lapsepõlves ja noorusajal. H. Männi ülipopulaarne, televisioonist läbi käinud “Karuaabits” (1971) on saanud sel sajandil pooltosinat järge, milles tegutseb Karulaane uus põlvkond. Vanema põlvkonna seast paistab silma A. Pervik, kes tabab tundliku meelega kaasajal kerkinud teemasid ja käsitleb neid oma teostes lastele mõistetavas kujundikeeles. Proosas domineerib jätkuvalt kunstmuinasjutt. Kas on tegemist algusest lõpuni fantastiliste sündmustega imesid tulvil muinasjutumaal või omalaadse maagilise realismiga, kus üleloomulikud sündmused toimuvad ja isevärki tegelased seiklevad realistlikus miljöös või on
Ühel päeval avastas väike King ema raamatute hulgast pealkirja "Veider juhus Dr. Jekylli ja Mr. Hyde'ga". Pärast seda kui ema oli talle selle loo ette lugenud, oli Stephen võlutud. Ta palus otsekohe jutu uuesti ette lugeda. King meenutab, et terve suve jooksul oli ema seda juttu ette lugenud vähemalt pooltosinat korda. Irooniliselt samal aastal, kui Stephen oli seitsme aastane nägi ta ka oma esimest õudusfilmi. "Koletis mustast laguunist". See on tähtis, sest Stephen ütleb: "Alates sellest õudusfilmist näen ma kõike nagu kinos filmi vaadates. Ma kirjutan üles kõik, mis ma näen. Kõike, mida ma näen, näen filmina." Selle aasta suurimaks sündmuseks, mis arvatavasti mõjutas Stephenit, oli kirjaniku H.P
säärase kõva materjali peale 193 nuga ei hakanud; ainus kahjusaaja oli nuga ise. Kuid isegi kui seal kivist takistust poleks olnud, oleks vaev ikkagi asjatu olnud, sest kui palk oleks ka terveni ära lõigatud ning eemaldatud, Indiaani Joe poleks siiski ukse alt läbi mahtunud, ja ta teadis seda. Niisiis oli ta palki hakkinud ainult sellepärast, et midagi teha, et igavust eemale peletada, oma piinavaid mõtteid lahutada. Tavaliselt võis esiku pragudes leida pooltosinat küüntejuppi, mis koopaskäijad sinna olid jätnud, kuid nüüd ei leidunud seal ühtegi. Vang oli need üles otsinud ja ära söönud. Tal oli korda läinud ka paar nahkhiirt kinni püüda ja oli need samuti ära söönud, ainult küüned olid järele jäetud. Vaene õnnetu mees oli nälga surnud. Ukse lähedal oli sajandite kestel laest stalaktiidi küljest langenud veejilkade toimel kasvanud pikkamööda stalagmiit. Vang oli stalagmiidil otsa ära
suurepärase äri. Äri, millega oleks võinud sada pistooli või enamgi teenida.» «Kuidas nii?» küsiski Porthos ja Aramis korraga. Athos, truu oma sõnaahtrusele, küsitles dArtagnani ainult pilguga. «Planchet,» ütles dArtagnan teenrile, kes sel hetkel pea läbi poolavatud ukse pistis, et katsuda mõningaid terakesi vestlusest kinni püüda, «minge alla peremehe hä-ra Bonacieux' juurde ja ütelge, et ta meile pooltosinat pudelit bozansii veini saadaks. Eelistan seda marki.» «Ah! Kas teil on siis peremehe juures krediit avatud?» küsis Porthos. «Jah,» vastas dArtagnan, «tänasest alates. Olge muretud, kui vein on halb, saadame uut tooma.» «Tuleb kasutada, aga mitte kurjasti kasutada,» lausus Aramis sügavamõtteliselt. «Olen alati ütelnud, et d'Artagnan on meist neljast kõige nupukam,» sõnas Athos. Lausunud oma arvamuse, millele dArtagnan kummardusega vastas, langes Athos
annaabi.ee 
