"Must inglike" Peategelane on 18-aastane Ania, kes tuli kirikusse pihtima. Raamatu alguses räägib ta, et ei tohiks tegelikult üldse seal olla, kuna ema-isa on vanausulised, kes ei usu kirikusse. Ent sellegipoolest on ta otsustanud rääkida kellelegile oma südame pealt kõik ära. Ta mälestused ulatuvad Peterburi-aegsetesse meenutustesse, aega, mil poes polnud osta midagi peale pooltoorete tomatite konservpurkides. Ania ise oli siis alles lapsuke, eelkooliealine, kes ei mõistnud suurt poliitikast. Kuid ometigi sai talle selgeks, et isa pidi oma veendumuste tõttu maalt lahkuma. Olles ainus laps, said tüdrukule saatuslikuks nii mured kui rõõmud uues keskkonnas. Tundmatu keelega harjumine võttis parasjagu aega, kuid koolis sai see keel veidi selgemaks. Loomulikult teda narriti aktsent oli tunda. Ilus ta polnud olnud tuhmid
külastanud mõni päev varem. B poolt söödud rohu toiteväärtus ei oleks küll olnud maksimaalne, kuid kuna A jääks hoopis ilma, oleks B fitness A omast ikkagi kõrgem. Niisugune koordineerimatu toitumistaktika viiks järelikult paratamatult võistlusele selle osas, kes esimesena toitumiskohta jõuab. Maksimaalset toiteväärtust ei saavutaks rohi kunagi, ja sellest kaotaks populatsiooni iga liige. Niisugust suboptimaalset käitumist, näiteks üksteise eest pooltoorete metsamarjade ärakorjamist, esineb tihti ka inimestel, kui ressursi kasutamine on reguleerimata. Mis aitaks sellise ebaökonoomsuse vastu? Selleks on kaks põhilist võimalust: kaitsta individuaalseid territooriume konkurentide eest; toituda eranditult grupina ja külastada toitumispaiku optimaalsete ajavahemike järel kõik ühekorraga. Niisugust toitumistaktikat võib nimetada ka karjamaatoitumiseks ehk karjatumiseks (grazing).
annaabi.ee 
