Kreeklased uskusid ka sellesse, et nende jumalatel on taevas omapäi igav ning seepärast otsivad nad tihti seiklusi maa pealt. Nimelt jumalad omavad võimet lihtsureliku kuju võtta. Ja kui need jumalad juba maal käisid, siis jätkasid nad siin ka oma jumalikku sugu. Näiteks kui Amphitryon oli sõjakäigul, külastas armunud Zeus Alkmenet tema mehe kujul ning eostas Heraklese. Kui lugeda veel antiikaja autoreid, tuleb välja, et Kreekas oli veel teisigi poolsurelikke. Rooma keisritki pidasid end antiikjumalate otsesteks järeltulijateks. Huvitav ongi see, kui realistlikult kreeklased sel ajal oma jumalate tõelisusesse suhtusid ? Parimaks näiteks selle kohta, et kreeklased tõepoolest pidasid oma jumalaid maapealseteks, on antiikaja populaarseim kangelane, Herakles. Ajaloolased nagu Herodotos ("Ajalugu" 4.raamat, 82.peatükk) või Xenophon ("Sõjaretk" 6.raamat, 2.peatükk) märkisid Heraklese olemasolu oma raamatutes ilma mingi kahtluseta ning
jumalate kehastustesse. Kreeklased uskusid ka sellesse, et nende jumalatel on taevas omapäi igav ning seepärast otsivad nad tihti seiklusi maa pealt - jumalad omavad võimet lihtsureliku kuju võtta. Ja kui need jumalad juba maal peal käisid, siis jätkasid nad siin ka oma jumalikku sugu. Nii et kui lugeda antiikaja autoreid, tuleb välja, et veel ainult paar tuhat aastat enne meie ajaarvestuse algust oli terve Kreeka täis pikituid igasuguseid poolsurelikke ning jumalikke. Veel Rooma keisritki pidasid end antiikjumalate otsesteks järeltulijateks. Huvitav on see, kui realistlikult kreeklased sel ajal siis oma jumalate `käega-katsutavusse' suhtusid ? Parimaks näiteks selle kohta, et kreeklased tõepoolest pidasid oma jumalaid maapealseteks, on antiikaja populaarseim kangelane, Herakles. Ajaloolased nagu Herodotos ("Ajalugu" 4.raamat, 82.peatükk) või Xenophon ("Sõjaretk" 6.raamat, 2
annaabi.ee 
