mitte kooriruumi poole, vaid üles. Kõige tähtsam polnud selle aja usus mitte ,,vahendaja" preester, vaid iga üksiku kirikusviibija ,,vahetu seos" jumalaga nii vähemalt lootsid tellijad. Aga see, mida kunagi peeti tungiks jumala poole, mõjub tänapäeval just puhtinimlike taotluste haarava ja üleva väljendusena. Teravad kaared, kõrged võlvid, mis tunduvad veelgi kergematena kui nad tegelikult olid, piilareid liigendavad vertikaalsed turbad (poolsambakesed), üldse kõigi detailide vertikaalne suunitlus nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avarana ning õhulisena. Lõpuks last, not least ei või me unustada valguse tohutut mõju gooti kiriku interjööris. Kuna konstruktsioon enam ei vajanud massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega. Milline vahe on raskepärase, kindlusetaolise ja süngevõitu romaani kiriku ja kerge, lausa helgena mõjuva gooti katedraali vahel.
paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Pärja keskne kabel kandis nime Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisema, avarama ja vabamana. Ruumi interjöör ei suundunud ainult kooriruumipoole, vaid ka üles. Teravad kaared, kõrged võlvid, mis tunduvad veelgi kergematena, kui nad tegelikult on, piilarid liigendavad vertikaalsed turbad (poolsambakesed), üldse kõigi detailide suundumus ülespoole nagu kaotaks kivide raskuse. Lõpuks ei tohi unustada ka valguse mõju gooti kirikute interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis nad asendada akendega. Vertikaalne suunitlus valitses ka kirikute välisilmes. Tugikarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad tornikesed (fiaalid). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni
annaabi.ee 
