Ava- ja lõputseremoonia rezii pani kokku Mikk Mikiver ning muusika komponeeris Lepo Sumera nimetuse all "Olümpiamuusika". Olümpiaregati tarbeks ehitati peaareen Pirita Purjespordikeskus (arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja Himm Looveer) 193 000 m² suurusel maa-alal (spordikompleks, jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, ellingud, töökojad, pressikeskus ja laevakujuline olümpiaküla 632 voodikohaga). Poolsaarena lõikus jõesadamasse tseremooniaväljak, mille tipus sirutus konsoolina jõe kohale platvorm olümpiatulega. Jõe vastaskaldale monteeriti tribüünid 5000 pealtvaatajale. Veel ehitati Tallinna 314 meetri kõrgune Tallinna teletorn Kloostrimetsas, Tallinna Peapostkontor, Tallinna Lennujaam, 28-korruseline hotell Olümpia, Tallinna Linnahall. Vanalinnas restaureeriti mitmed elamukvartalid ja Tallinnast Narva poole väljuv maantee ehitati osaliselt neljarealiseks.
Jääliustikud katsid suuremat osa Põhja-Ameerikast. Beringi väin oli kuiv mitmel perioodil, näiteks 50 00035 000 ja 23 00012 000 eKr. Lõplikult kadus see u 8000 eKr ning pärast seda said inimesed Ameerikasse ainult mööda vett algupärased rahvad arenesid täielikus isolatsioonis, kuni tulid eurooplased. Beringi väina kohal olnud maariba nimetatakse Beringia´ks. See oli arvatavasti tundra, nagu ülejäänud osa Siberist. Elas seal palju suuri loomi. Tundra ulatus poolsaarena Aasiast Põhja-Ameerikat katvate jääliustikeni. Poolsaar ise oli kuiv lagendik, kus suved olid lühikesed, talved pikad; tuuline ala. Ent seal oli lisaks tundrale ka soiseid alasid ja rohumaid; lopsakad niidud olid suvel sobivad suurtele rohusööjatele (mammutid, metshobused, muskushärjad jt arktilised liigid). Suurem osa Põhja-Ameerikast oli jää all, kuid tänapäeva Kanada lääneosas kulges jääkoridor. See algas Alaska rannikujäält ja
annaabi.ee 
