pärast hakkab olukrod muuutuma, ning paljud asjad loksuvad paika. Raamat lõppeb hästi, kõik, kes olid seda väärt, said endale karistuse ning peategelase tulevik on selge ja puhas. Ühe tegelase iseloomustus: Tegelaseks, keda ma iseloomustan, valisin ma Johannese hilisemast tutvusringkonnast pärit Sasa, kes kujunes Johannese heaks sõbraks ja kaaslaseks. Ise rääkis Sasa, et tal on selline nimi, kuna ta ema on pooleldi kreeklane, see oli esimene lause, mida ta tutvustamisel poolnaljana ütles, ilmselt see pani paika ka esimese mulje temast, kui rõõmsast huumorimeelega poisist. Sasa oli samuti pärit lõhenenud perekonnast, kus pereisa oli joodik. Kuid see selgub hiljem, Johannesele jätab ta esmasel kohtumisel rõõmsa, muretu, sõbraliku poisi mulje. Ja nii ta ongi, sest Sasa ise väitis, et ei saa kõike ajada oma vanemate süüks, kõik on enda teha. See mõjub ka Johannesele hästi ning annab jaksu enda elus midagi muuta
moodi nagu eelmisel päeval. Ta otsustas see kord jääda kauemaks tööle ja väiksemad ametnikudki ei julgenud lahkuda enne kui tema. K. onu ja Leni Onu külastas Josefit harva ja kui ta seda tegi, siis ainult äriasjus. Siiski paisis onu olevat väga häiritud sellest, et K. oli kohtu alla pandud ja tahtis teda tutvustada oma sõbrale, kelle sõber töötas kohtus. K. käitumine ja see, et K. võttis kogu protsessi poolnaljana, häiris onu ja ta püüdis k.le selgeks teha, et kaalul ei ole mitte ainult tema enda au, vaid terve perekonna au. Advokaadi juures oli K. pigem kõrvalehoidja, ega sekkunud juttu, vaid esimesel võimalusel läks ta Leni juurde, kes näitas tema suhtes tõsist huvi üles (nagu hiljem selgub, meeldisid talle süüdistatavad*) Nad oli temaga kahekesi toas, kus K. nägi esimest korda kohtutäiturist maalitud pilti (tehtud Titorelli poolt.) Selle pildil paistis alama astme kohtunik palju suurema
Leivakypsetamise aega mõõdeti pärimuse kohaselt yht toredat viisi kasutades, mille peale täna ei tulekski: ,,Leivaga seoses meenub vanaema jutt selle kohta, kuidas tema leiva kypsetamisel aega mõõtis. Nimelt olevat ta leivapätsiga samast taignast võtnud pallikese ning pani selle teeklaasi sisse vette samal ajal kui ta leiva ahju pani. Kui taignapallike põhjast yles tõusis, olevat leib ahjus valmis saanud." Poolnaljana mainiti pärimust, et leivakannikate söömine pidavat tydrukutele suured rinnad kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni. Ununud leivatarkust Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest. Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud
annaabi.ee 
