Aeglase kunstnikuna kulus Leonardol ''Mona Lisa'' maalimiseks neli aastat. Ta kasutas õlivärve, kandes neid lõuendile ühe kihi kaupa. Iga kord pidi ta ootama, et värv enne jätkamist kuivaks. Ta kasutas väga häid pintsleid, et ühtegi pintslitõmmet pole näha. Leonardo oli perfektsionist, kes töötas ruttamata ja rahulikult. Tegelikult ei arvanud ta kunagi, et ta selle lõpetab, ning ta töötas maali kallal kogu oma ülejäänud elu. Maal on kuulus daami kummalise näoilme tõttu- poolnaeratus, just nagu oleks teda tabatud oma isikliku nalja üle naermas. ''Püha õhtusöömaaeg'' üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495-1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945
Ta kasutas õlivärve, kandes neid lõuendile ühe kihi kaupa. Iga kord pidi ta ootama, et värv enne jätkamist ära kuivaks. Ta kasutas väga häid pintsleid- nii häid, et ühtegi pintslitõmmet pole näha. Leonardo oli perfektsionist, kes töötas rahulikult ja ruttamata. Ta ei arvanud, et ta selle maali kunagi lõpetab ja ta töötas selle kallal kogu oma ülejäänud elu. Maal on kuulus daami kummalise näoilme tõttu- tema näol on poolnaeratus(Phillips 2006: 51). Femme Falale, kes meelitab sfinksi naeratusega ja samas tõrjub tema lähenemist külmalt(Buchholz 2006: 65). ´´Püha õhtusöömaaeg´´ Leonardo´´Püha õhtusöömaaeg´´on perspektiivi meistriteos, kuna loob illusiooni kolmemõõtmelisest ruumist. Pilk koondub täpselt keskele, Kristusele. Lodovico Sforzal lasi Leonardol maalida selle kloostri söögitoa seinale(Phillips 2006: 42).
tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja