olla pala uudseleivast, kausitäis värsket leent tapetud kodulooma lihast jne. Hiite ja pühapuude pärimustele on väga iseloomulik motiiv, et see, kes püha puud või metsatukka rüvetab, tabab mingisugune karistus. Tüüpiline on, et tal kas hukkuvad kariloomad või ta haigestub. Mõnikord on hiiepuude raiumine muistendi kohaselt toonud kaasa raiuja surma. Folkloristid on täheldanud muistendites aja jooksul toimunut huvitavat muutust. Olukorras, kus rahva usund kujutas endast poolkristliku segausundit, hakkasid endised tabu põhjendused rahva mälus ununema. Kuid veendumus, et pühapuud ei tohi rikkuda püsis alal. Nii leiti vanale puutumatuse keelule uusi, oma ajale sobivaid põhjendusi. Näiteks on vanemate kirjapanekute järgi peetud pühapuuks Sipa pärna Märjamaal. 20. sajandi esimesel veerandil tahtnud maaomanik, kelle maal puu asus, puud maha raiuda. Kuid, nagu folkloristid nüüd kirja panid, ei julgenud ta seda teha,
ja omaksed (Järve 2007: 22). 11 Tänapäeva ortodokssele matuserongile on iseloomulik aastatega muutumatu kord: vaimulikud lähevad rongkäigu ees, preester kannab risti või ikooni, seejärel viiakse välja kirstu kaas (kitsa küljega ettepoole), seejärel puusärk. Järgnevad sugulased ja teised matusekülalised ( 1999: 522). Ilmaliku või poolkristliku matuserongi struktuur oleneb konkreetse perekonna uskumustest ja tõekspidamisest, küsitakse nõu leinakorraldajalt või tuttavatelt, mille tõttu segunevad ristiusu, paganausu ja nõukogude ajal väljakujunenud tavad. Kuid kindlasti on igale matuserongile iseloomulik ees kantav hauarist või -plaat, pärjad ja muusikasaade. Rongkäik läheb matuseautoni, kirst asetatakse sõidukisse jalad ees. Liikumise marsruut on
annaabi.ee 
