187 «Kas pead nüüd hästi meeles, mis ma ütlesin?» küsis sepp kaane alt. Priidu noogutas nukralt pead. «Siis vajuta kaas kinni.» Priidu tegi oma kõige haledama näo, surus veel kord sõbra kätt ja -- täitis käsku. Kõrtsituppa astudees värises ta kui haavaleht, aga me võime julgesti ütelda, et see võrukael sugugi ei «oleks värisenud, kui teda ennast elusalt puusärki oleks pandud. Üürikese aja pärast kuulis sepp Priidut ja pooljoobnud sulast kõrtsitoast välja tulevat. Sulane vandus tükk aega hobuseid ilma mingisuguse põhjuseta maa põhja, naeris suure häälega selle üle, et Priidu otsekui tumm märkide läbi rääkis, hakkas seppa põhjama, kes varga moodi ara kadu-nud, ja lubas viimaks toreda lahkusega Priidut vankri äärele istuda. Vanker hakkas mürisedes mööda auklikku teed edasi kõikuma. Tund aega keaüs vankri põrin ja kõikumine. Sagedasti mõtles sepp kange tõuke ajal, et
D'Artagnan ei suutnud enam välja kannatada seda vestlust, mis tegi ta peaaegu hulluks. Ta laskis oma pea kätele vajuda ja teeskles magamist. «Noored mehed ei oska enam juua,» ütles Athos teda kaastundlikult silmitsedes. «Ja siiski on see poiss üks parematest.» XXVIII TAGASISÕIT. Ehkki d'Artagnan oli vapustatud Athose õudsest pihtimusest, siiski tundus talle selles poolikus paljastuses veel nii mõndagi ähmasena. Kõigepealt oli kõnelnud täiesti joobnud mees mehele, kes oli ainult pooljoobnud, kuid hoolimata pähetõusnud veiniaurust, mida põhjustasid kaks-kolm burgunderipudelit, oli d'Artagnanil järgmisel hommikul üles tõustes iga Athose sõna niisama hästi meeles, nagu oleksid need Athose kõnelemise ajal talle ükshaaval pähe vajutatud. Kahtlus tekitas temas veel fpalavamat soovi jõuda täielikule selgusele ja ta läks sõbra juurest läbi kindla kavatsusega eilset jutuajamist uuesti alustada. Ta leidis Athose aga kõige rahulikumas meeleolus, see tähendab, ta oli
annaabi.ee 
