Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta 319 nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Käru oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas vereloigus ujuvat. «Gabriel!» karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest. «Mis viga?» kostis Gabrieli rahulik hääl. Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel lamas poolistukile pirti najal. Kähinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kõhe püsti ja küsis murelikult: «Mis sul on, Agnes?» Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles kogeles ta sügavas ärevuses: «Ma nägin kurja und. Ma arvasin sind surnuks.» «Kas see sind siis nii väga ehmatas, laps?» ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu juukseid. «Gabriel!» sosistas Agnes kogu kehast värisedes. «Ara sellega naljata! Hoia ennast
Direktor oli juba voodis, eesriide taga. ,,Teie, Paas ja Tigapuu?" küsis ta, kui Indrek sisse astus, ja kuuldes et see üksi, ütles ta: ,,Tulge siia, tulge lähemale." Indrek astus eesriide tagant välja, mis teda direktori silmade eest varjas. ,,Veel lähemale," käsutas direktor ja, kui Indrek viivitas, pidades eesriidega eraldatud ruumi nagu pühamaks paigaks, kuhu tema jalg ei tohi astuda, ajas härra Maurus enda asemel poolistukile, patsutas käega vaibale, nagu peaks Indrek sinna istuma ning sundis: ,,Ligemale, ikka ligemale! Kuis ma siis teiega räägin, kui te nii kaugel seisate ja ise olete nii pikk, et minu vanad silmad teie nägugi ei ulatu seletama." Indrek astus eesriide taha ja mõtles sängijalutsi juures peatuda. Aga ka sellest oli direktorile vähe. Ta kutsus Indreku veel lähemale. Ja lõpuks sündiski see, mida poiss oli kartnud: direktor
annaabi.ee 
