Ülikoolides toimus samuti kogu õppetöö ja omavaheline suhtlemine ladina keeles. Seitsmes ehk siis viimane peatükk räägib keskaegsest teatrist. Kirik suhtus küll vaenulikult igasugustesse rahvalikesse lõbustustesse ja teatrisse, aga ometi võttis ta kasutusse vaimuliku draama, mida näidati pidulikel jumalateenistustel. Aja jooksul hakati liturgilisele draamale lisama ilmalikku rahvakeelset teksti ja see muutuski aja jooksul aina rahvalikumaks. Poolilmalikke etendusi ei lubatud enam korraldada kirikus sees, vaid need hakkasid toimuma laial trepil kiriku ees. Hiljem hakati keskaegsetes linnades näitama suuri vabaõhulavastusi ehk müsteeriume. Palju raha kulus kostüümide valmistamisele. Kasutati kindlakskujunenud värvide ja detailide sümboolikat. Müsteeriumide etendamine muutus isetegevuslikust näitekunstist aja jooksul professionaalsete näitlejate tegevusalaks.
Aja jooksul hakati lisama liturgilisele draamale ka rahvakeelset teksti ning sellest kujunes poolliturgiline draama, mida etendati kiriku löövis või mujal kirikus kõrgendiku peal. Näitleja astus rivist ettepoole ning lausus oma teksti. Rahvale meeldisid sellised etendused väga ning ka kirik märkas seda. Seega hakati lisama veel rahvapärasemat teksti ja platsi toodi isegi kurjade jõudude esindajad (kurat ja ta abilised). Nõuti, et sellised poolilmalikke- poolvaimulikke ei toimuks kirikus, vaid hoopis pühakoja esisel trepil. Sealt olid nad suurele rahvahulgale veelgi paremini näha. Kirik soovis hoida kontrolli kõigi lavastuste üle ja seepärast lubati laatade ajal esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Nende etenduste tegelased rääkisid tihti juba rahvakeeles, mitte ladina keeles. Laadplatsile ehitati näidendi tarbeks mitu lava, et saaks tegevusi kiiresti edasi
annaabi.ee 
