Plaani või kaardi mõõtkava. Reljeefi iseloomu (tasase reljeefiga aladel on lõikevahe väiksem). Maastiku reljeefi kujutamise nõutavat täpsust ja detailsust (mida kõrgemad täpsuse nõuded, seda väiksem peab olema lõikevahe). Kui horisontaalide lõikevahe ei võimalda tõepäraselt reljeefi kujutada, kasutatakse poolhorisontaale. Poolhorisontaalide lõikevahe on ½ horisontaalide lõikevahest. Horisontaalid joonestatakse plaanile pruuni peene joonega. Poolhorisontaalid joonestatakse katkendjoonega. Eristatakse veel juhthorisontaale, mis joonestatakse jämeda pruuni joonega. Juhthorisontaaliks on nt iga viies horisontaal. Horisontaalid Horisontaalide kõrgused kirjutatakse plaanile, horisontaali kulgemise suunas, katkestades selle kohe peal horisontaali joone. Numbrid kirjutatakse alati nii, et jalad oleksid languse suunas. Positiivsete ja negatiivsete maastikuvormide eristamiseks, lisatakse horisontaalidele veel maapinna languse
kontuurjoonega, täidetakse pindleppemärkidega. Joonobjektid on looduslikud ja tehnilised joonelised objektid, sõltuvalt kaardi mõõtkavast, võivad leppemärgid olla sama suurusega. Punktobjektid on looduslikud või tehnilised üksikud puud, mälestusmärgid. Reljeefi vormid: planetaarne; megareljeefid; makroreljeefid; mesoreljeefid; mikroreljeefid. Horisontaalid liigitatakse: täishorisontaalid, poolhorisontaalid ja veerandhorisontaalid. Merepinnast ühel ja samal kõrgusel asuvad punktid on kaardil ühendatud horisontaalidega. SuureM kaartidel joonistatakse horisontaalid iga 10 meetri järel, väikse rohkem kui 200 meetri järel. Kui samakõrgusjooned on joonistatud tihedalt, siis tegemis järskude nõlvadega. Kui ei ole tihedalt, siis tegemis lauget ja tasast pinnamoodiga. TEODOLIITMÕÕDISTAMINE. Teodoliitkäikude liigid. Mõõdetavad suurused teodoliitkäigus:
Mida järsem on nõlv, seda väiksem on alus ehk naaberhorisontaalide vahe. Horisontaalidele kirjutatakse juurde kõrgusarvud. Numbrid kirjutatakse tõusu suunas ja horisontaali katkestuskohta. Horisontaalide kõrgusarvud peavad olema lõikevahe kordsed. Reljeefi kujutamisel peab kogu plaani ulatuses olema kasutatud üks ja sama horisontaalide lõikevahe, kui mõnes plaani osas on vajadus kujutada reljeefi täpsemini, siis on kasutusel poolhorisontaalid ja ka veerandhorisontaalid. Plaani täishorisontaalid joonestatakse välja pideva peene joonega, poolhorisontaalid on 3 mm pikkuste kriipsjoontega (vahe 1 mm) veerandhorisontaalid on 1,5 mm (vahe 1 mm). Horisontaalide konstrueerimiseks plaanil peavad sinna olema kantud kõik mõõdistatud punktid koos nende kõrgustega. 7. Plaani koostamine - koordinaatide võrgu konstrueerimine - mõõdistuskäigu punktide plaanile kandmine koos kõrgustega
maastikupunkte. Neid jooni nimetatakse horisontaalideks, aga ka samakõrgusjoonteks. HORISONTAALIDE LIIGID Horisontaale, mis vastavad reljeefi põhilisele lõikevahele, nimetatakse põhihorisontaalideks. Need joonestatakse kaardile peente pruunide pidevjoontega. Arvestuse lihtsustamiseks tehakse iga viies joon jämedamalt. Lisavormide (tipud, lohud) kujutamiseks, mis ei väljendu täpselt põhihorisontaalidega, kasutatakse poolhorisontaale ja veerandhorisontaale. 1. Poolhorisontaalid asuvad lõikevahe poole peal ja joonestatakse pikkade kriipsjoontega. 2. Veerandhorisontaalid asuvad lõikevahe veerandis ja joonestatakse lühikese kriipsjoonega. Pool ja veerandhorisontaale nimetatakse ka täiend ja abihorisontaalideks. LEPPEMÄRGID Selleks, et eraldada reljeefi kumeraid vorme nõgusatest ja määrata kiiresti kallaku suunda, joonistatakse horisontaalidele ristsuunas nn langekriipsud, mille vaba ots on kalde suunas.
annaabi.ee 
