Üliõpilaste Selts. Viimasest kujunes peagi oluline kants rahvusliku poliitika ajamisel, mis on oma positsiooni säilitanud tänaseni. Rahvuslik emantsipeerumine nii 19. sajandi teisel poolel kui ka 20. sajandi algul võis niisamuti olla ka arrogantne oma tegelike juurte suhtes. Laulupidude ellukutsuja, eesti ajakirjanduse loojaid Johann Voldemar Jannsen alavääristas näiteks aastatuhandete pikkust eesti regilaulutraditsiooni, mille kõiki väärtusi ta saksameelse poolharitlasena mõista ei suutnud. Selle asemel läksid talle palju rohkem korda lääged seltskonnalaulud ja kiriklik lauluraamatu repertuaar. Selline kadaklik võõraiha pole tundmatu ka kaasaegses eesti kultuuris. Ka Jakob Hurt, kelle hariduslik horisont oli Jannseni omast palju avaram, käsitles eesti rahvaluulet ennekõike kui arhailist, meelelahutuslikku või muinasjutulist fenomeni. Just Hurda initsiatiivil sai 1888. aastal alguse eesti pärimuse üldine kogumine. Ja kuigi
Näiteks meestest ja naistest rääkides, õieti küll sellest, miks naised kohanevad oludega paremini kui mehed, sedastab Mikita, et see tuleb eesti meeste ja naiste suurest erinevusest: naised on eurooplased, mehed soomeugrilased. Mikita ütleb ka seda, et eestlasel ei maksa häbeneda oma konservatiivsust: me oleme maailma tulnud selleks, et jääda, mitte selleks, et muutuda. Mikita lugemine on tore veel selles mõttes, et kui sa loed lehtede arvamuslugusid, siis saad sa läbiseedimata poolharitlasena kogu aeg vastu päid ja jalgu, sind koheldakse nagu kutsikat, kes on tuppa loigu teinud ja kelle nina nüüd eurooplased k.a mõrtsukad selle loigu sisse suruvad. Mikita seltsis aega veetes saad aru, et sa ei olegi maailma kõige nõmedama rahva kõige nõmedam liige. Muidugi ei maksa päevateemasid ja poliitikat Mikita raamatusse sisse lugema hakata, pigem tasub ennast selle raamatu abil päevast välja lugeda. Näitab oma külamehelikul moel Mikita
annaabi.ee 
