Umbes kolmeteist aastaselt hakkas Paganini isaga Itaalia linnades kontserte andma. Kuigi Paganini ise välismaale ei läinud, tungis tema nime kuulsus üle Itaalia piiride. Paljud tema muusikaetendused olid kirjutatud nii keeruliselt, et arvati, et ta on sõlminud lepingu saatanaga. Tema kompositsioonid sisaldavad 24 kapriisi, 12 sonaati ja 6 viiuli kontserti. Paganini armastas oma teostest kasutada keerulisust ja vigurdamist. Välgukiirused üleminekud ülevalt alla ja vastupidi läbi pooletoonide olevat tema jaoks kerged nagu lapsemäng. Tema teos Caprice No.24 in A minor on tema kõige tuntumaid kompositsioone ning seda esitatakse esileküündivate heliloojate inspiratsioonidena.
kõrgeks peetud komponisti Beethovenit Viini linnas tundma saada. Aga hiljaks oli ta jäänud Beethovenit näha, sest see oli juba ligi aasta enne seda surnud. Viinis oodati Paganinit suurel põnevusel. Nagu ennemuistseid juttusid räägiti tema viiulimängust, aga see ei olnud midagi selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis viiul kõige armsamatel helidel. Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis astub kuivetand pikk mees, viiul kaenlas, ette, nägu kahva, haiglane, pea peru. Mängu imevääriline suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja
annaabi.ee 
