Kui mees armastab naist, siis ta armastab naise ilu, mis on hüve, kuid ta armastab naises ainult tema ilu, ta peab aga õppima armastama kõike ilusat, mitte laskudes seksuaalse iha tagajärjel juhuste meelevalda armastades vaid ühe naise ilu. Igas inimeses on ka midagi koledat ja seega ei armasta naine meest tervikuna. Kehalisest ilust kõrgem on aga hingeline ilu ja sellest veel kõrgem teadmiste, seaduste ja tavade ilu. Loobudes aga isiklikust armastusest muutub inimene raidkuju taoliseks poolelavaks olendiks. Seega on ka individuaalne armastus teatud mõttes väärtus ja hüve. 2.Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed. Armastus saab tärgata vaid spontaanselt, jumala algatusel. Jumal armastab kõiki inimesi võrdselt (vendluse) idee, seega peaks inimene armastama kõike võrdselt. Inimene loob mõnele asjale väärtuse, kui ta hakkab seda armastama. Armastus on teisele suunatud, täiesti omakasupüüdmatu. Kuna indiviidid on
Selle definitsiooni järgi ei surnud ladina keel veel 9. Sajandi algul, vaid läks üle nö pool-elava keele faasi. Ta elas kõigil keeletasanditel, toimusid muutused nii hääldamises, grammatikas, lauseõpetuses kui ka eriti sõnavaras. Ladina keele teiseks surmaks võib paradoksaalsel viisil pidada renessansi-ehk taassünni aega, kokkuleppeliselt umbes aastat 1300 (Itaalias, mujal hiljem). Ladina keel jäi poolelavaks küll veel uute tekstide produtseerimise mõttes, kuid kadus keele oluliste kihtide (grammatika ja lauseõpetus) loominguline arendamine. Leidis aset nö teine kivinemine, keele loomulike arenguteede äralõikamine. Kuni 17.saj lõpuni võib ladina keele surmast rääkida seega kahes tähenduses: 1.) lad.k. polnud enam kellegi emakeel, see tuli omandada koolis; 2.) lad. k. oli arenguliselt seiskunud keel vormi- ja lauseõpetuse osas. Ent alles oli jäänud veel ladina keel kui
annaabi.ee 
