6. KOKKUVÕTE Filosoofiline süsteem, mille Kant oma õpingute ajal Saksamaal valitsevana eest leidis oli Leibnitzi ja Wolffi oma. See oli ratsionalism, selle metoodiliselt dogmaatilisel kujul. See tähendab, et see oli mõistusefilosoofia. Mõistuse põhimõtteist lähtudes on võimalik kujundada õige maailmapildi ja nimelt ilma, et me kogemust appi võtaksime. Kuna ratsionalismi jaoks kogemus ei ole aluseks ega piiriks, siis ei olnud selle poolehoidjail ka mingit põhjust kahelda metafüüsika (igasugust kogemust ületava teaduse) tõelisuses. Kant tõi esimesena moraalifilosoofia keskmesse arusaama austusest. Austada inimest tähendab kohelda neid kui eesmärke iseeneses. Kant näeb inimesi autonoomsetena inimesed ise annavad endale moraaliseaduse. Vastupidine nägemus oleks kohelda inimesi kui pelgalt vahendeid eesmärgi saavutamiseks. Kanti jaoks on austuse objektiks tahe. Seega austus
ajal Saksamaal valitsevana eest leidis oli Leibnitzi- Wolffi oma. See oli RATSIONALISM, selle metoodiliselt dogmaatilisel kujul. See tähendab, et see oli: MÖISTUSEFILOSOOFIA, mis seisab seisukohal: See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde. Mõistuse (kaasasündinud) põhimõtteist lähtudes on võimalik kujundada õige maailmapildi ja nimelt ilma, et me kogemust appi võtaksime. Kuna ratsionalismi jaoks kogemus ei ole aluseks ega piiriks, siis ei olnud selle poolehoidjail ka mingit põhjust kahelda metafüüsika s.o. igasugust kogemust ületava teaduse tõelisuses. Ratsionalistid ka lõid selliseid metafüüsilisi süsteeme. Nad lähenesid seejuures asjale dogmaatiliselt, s.t ilma et oleks kriitiliselt küsinud kas mõistus tõepoolest on võimeline andma kogemusest sõltumatut kindlust. Kant järgib pea 1760 aastani oma õpetaja Knutzen'i wolffiaanlikku kurssi. Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja
annaabi.ee 
