/---/ Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus. /---/ Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb. /---/ Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte, üksmeeleks ja ühistundelikuks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. /---/ Ilmar Raamot. Mälestused II. Stockholm, 1991, lk 127—129
Tartust, ülikoolilinnast sai opositsioonivaimu keskus J.Tõnissoni eestvedamisel. Kuid opositsioon ei olnud radikaalne, vaid nõudis demokraatliku korra taaskehtestamist ja erakondade keelu tühistamist. Kartust riigi tuleviku pärast, kui see jätkab autoritaarsel viisil, iseloomustab hästi 1936.a nelja endise riigivanema (sealhulgas J.Tõnissoni ja endise K.Pätsi Soome pagulaspõlve kaaslse J.Teemanti) avaldus peaministrile. Seal nad rõhutavad, et Isamaaliit ,,on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks ilma elava sidemeta rahvaga." See tähendas, et kuna Isamaaliidul ideed ja sihid puuduvad, siis ei tekitanud ta kodanikesse rahvuslikku ühistunnet ja üksmeelt. Väga läbinägelikult tõi see kiri välja probleemi, mis esines riigi juhtkonnas ja mida hiljem sai Nõukogude Liit 1939.aastal ära kasutada pannes kahtluse alla ütluse, et eestlased on valmis kaitsema oma iseseisvust. Nimelt
annaabi.ee 
