Hispaanlased eelistasid õnneliku lõpuga komöödiaid, mitte nagu inglased, kellel võidutsesid maha raiutud jäsemed ja laibad. Verine finaal ei olnud hispaanlastel teretulnud. Neil ei olnud tragöödia mõistet, draama oli aga mitte tragöödia. Hispaanlased tänu kõrgendatud emotsionaalsusele tabasid palju rohkem pooltoone ja nüansse ja olid kirgede suhtes ettevaatlikumad. Inglastel oli lavaehitus lihtne (poodiumlava ja rõdu), hispaania lava keerulisem, kuigi välimuselt sarnane inglise omale. Hispaania lava algkujuks sai siseõu majade vahel. Siseõu ehk Correal, kus esinesid algselt rändtrupid väikese poodiumi peal. Üsna varsti hakkasid religioossed vennaskonnad ehitama spetsiaalseid kohti, kus etendada näidendeid. Juba 1580. aastatel oli kogu hispaania täidetud siseõue rajatud näitelavade võrgustikuga. Talvised etendused algasid correaalides kell 14, kevadel 15, suvel 16, pärast siestat
kaldumine välisesse efektsusesse, polnud koha- ega ajapiiranguid, valitses teine kultuuriline genotüüp. Müsteeriume võidi etendada nädalaid, praktikas võis kesta kuid. Neid võidi mängida üle kogu linna terve linn oli haaratud etendusse. Huvitav oli spetsiaalsete vankrite kasutuselevõtt, mis olid levinud Madalmaades ja Inglismaal. Nendel vankritel oli kaks korrust ülakorrus moodustas poodiumlava, alumine korrus tihti kujundatud/sisse seatud kulisside tagusena, kus näitlejad end valmis seadsid. Iga vankri peale seatud üks kindel müsteeriumi episood. Vankrid sõitsid mööda linna ringi. Vankritel sisse seatud kindlad peatuspaigad. Vankreid võis olla mitukümmend tükki. Mängiti ka teist tüüpi lavadel, alati domineeris rongkäigu põhimõte. Keskajal armastati protsessioone pühade andidega. Protsessioon võis sujuvalt üle minna müsteeriumiks. Igasugune protsessioon on liikumine
annaabi.ee 
