Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja kagutuulte toetusel rändavad nad Eestisse. Soodsatel aastatel leitakse kümneid isendeid. Tiibade sirulaius on 3,6-4,8 cm. Liblika tiibade põhivärv on valge, esitiibade tipud on mustade tähnidega mis moodustavad lihtsaid mustreid. Esitiiva ülaserva keskosas on must tähn mida poolitab valge
On kaks erinevat sünnivariant. Homerose järgi oli ta Zeusi ja Dione tütar. Dionet austati Dodonas, oli seal Zeusi partner. Seal kuulutasid 3 tuvi, kes tulid Egiptusest. Teine versioon on ikka see Uranuse tütre versioon ,kus ta sündis suguelunditest, mis merre lendasid ja Küprosel tõusis ta merevahust. Seal võtsid kolm graatsiat ta vastu. Seega on ta urania ehk taevalik Aphrodite. Tal on olemas ka seos merega. Mitmel pool oli tal kultusnimi pontia (merene) või euploia (hästi purjevat), ta võis olla ma meresõidu oraakel. Ta kindlustas rahuliku vee ja meresõidu. Urania tiitel seob teda sugueluga, taveaga ja kaudselt ka riikliku sfääriga. Tema pühamus olid tihti akropolil. Teebas oli tal ka riiklust ühendav kultus. Tiitliga urania soendus tihendalt ka pandemos (kogu rahva) tiitliga. See oli riiki ja kodanikkonda ühendav kultus. Teebas mütoloogilisl tasandil
annaabi.ee 
