Ajaviiteks mängisid mehed kaarte ja noolemängu, lugesid ja pidid ka nõeluma. Johanseni raske iseloom tegi aga elu teistele raskeks, eriti siis kui ta purjus oli. 24. augustil tõusis päike taas, kuid läks veel kaks kuud aega enne kui ilm oli sõiduks piisavalt soe. Reedel, 8. septembril 1911, läks lahti sõit poolusele. Teele läks 8 meest 86 koeraga, maha jäi vaid Lindstrom. Tema Briti konkurent, Scott, asus teele kolm nädalat hiljem ja lootis pigem Siberi ponidele, kui koertele. Kolme päevaga läbiti 31 miili. Aga 11-ndal hakkas ilm halvenema. Oli läinud nii külmaks, et otsustati kaup peatuspunkti viia ja laagrisse tagasi pöörduda. Kohale jõuti neljapäeval. Kaks meeskonna liiget leidsid, et nende põsed on külmavõetud. Koerad olid kannatada saanud. Framheimi jõudes süüdistas Johansen Amundsenit kehvas juhtimises, mida Amundsen ei andestanud talle kunagi. Amundsen otsustas oma rühma jagada kaheks
kuna välismaa kohtunikel on rohkem kogemusi ning samuti jagavad nad palju uut arvamust ja infot ratsaniku soorituse kohta võrreldes Eesti kohtunikega. Ning samuti soovitati üle vaadata stardiraha ja auhinnafondi kujundamise süsteemi, kuna harrastajad usuvad, et nende klasside stardirahadest makstakse kinni sportlaste klasside auhinnafond, mis tundub ebaõiglane (Kiilo, 2013). ERL poolt korraldatud võistlused võivad olla väga erinevad, ning palju nendest võistlustest olid ka ainult ponidele mõeldud. Harrastussportlaste võistlustel käimine sõltub suurel määral finantsilistest vahenditest, sobiva võistlusklassi olemasolust ning võistluste toimumiskohast (Kiilo, 2013). Ala populaarsus paneb piirangud ka võistluste korraldamisel. Peamiseks raskuseks peavad võistluste korraldajad ikkagi finantsilist 13 poolt. Ilma sponsoriteta on väga raske välja tulla nii, et nende kulud ja tulud võrdseks jääksid
annaabi.ee 
