Pööbel lahkus parematele jahimaadele- kabareedese ja kõrtsi, kus ei pidanud palju mõtlema. Vanemuise juhid olid arevuses, otsustate, et Manning peab laulumängu repertuaari tagasi võtma. Muidu ollakse publikust ja rahast ilma. Kuid Karl Menning ütles ,, EI" , mille peale teda kihutati välja. Menning ei naasnud enam kunagi teatrisse, jäädes elu lõpuni kibestunud üksikuks inimeseks. Umbes 40 aasta pärast 1. Põlengut äraksid tartlased pommiplahvatuste pelae, Oli sõjaaeg. Vanemuise teater põles jälle. Teater kadus leekides ja pärast nende vaibumist Lindgreni ja Matteuse majesteetlik teatrihoone, Tartu üks ilusamaid maju enam ei olnud. Pommitajateks oli Vene õhujõudude halastamatu armee, kes ka tulistas ühe lennuki, millest katapulteerus mees. Ta ei kandnud punamundrit ja selles mehes tundi endist isikut, kellest räägiti Vanemuise esimese põlengu ajal. Mees haihtus nagu
Kõik on mõistnud kui tähtis on selle inimese olemasolu. Erich Maria Remarque-i romaanis ,,Läänerindel muutusteta" püstitab noor kahekümne aastane sõdur küsimuse: "Mida ootavad meilt isad, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega - see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?" Sõja lõppedes avaneb pilt, kus näeme hoonete rususid, inimlaipu ja pommiplahvatuste tagajärjel deformeerunud maapinda. Samamoodi on lõhkunud see noorte meeste hinge, olemuse, jätnud alles vaid rusud. Füüsiliselt moondanud nende väljanägemise, seda sama pilku ei näe nende silmis, mis oli siis kui nad kodust lahkusid. Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad, kuid nende noorte meeste tükkideks kistud hinge ei paranda miski. Pilk nende silmis räägib jubedustest ja kohutavatest läbielamistest.
annaabi.ee 
