Keset sünget ja pimedat metsa elas tütarlaps nimega Elisabeth. Tal oli suur suur loss , tal oli kõik mida ta vajas , aga ta oli üksildane. Ta lootis et keegi tuleb tema juurde , aga ei. Ta soovis endale kratti , ta arvas et kratt ei peaks talle tooma raha ja varandust , vaid lihtsalt seltsiks olema . Elisabeth läks linna ning linnas ükskõik kelle käest ta ka ei küsinud et kus kohast saaks kratti endale . Kõik vaatasid teda imelikult ja üllatnult ja pomisesid vastusteks , et ta on imelik tüdruk , kus sellised noored küll tulevad , kasvatamatu laps, ja palju muud. Tütarlaps ei saanud aru miks ta inimestelt sellist pahameelt vastutasuks sai. Järsku nägi tütarlaps ühte lõbusat poissi , ning ta arvas et tema oskab kindlasti teda aidata. Ta kõndis ruttakalt poisi juurde , ning rääkis talle oma loo ära. Poiss oli mõistev ja tahtis ise tüdrukule krati valmistada , tegi selle krati siis puust valmis ja andis
tänu millele oli kerge kujutada aeda. Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii kujutada Higginsi kodu, Proua Higginsi aeda kui ka tänavaid ja balli ruumi. Kuigi kujundus oli loodud tinglikult oli just see võtti etenduse efektile. Lavakujunduse vahepausidel läks valgus pimedamaks ning näitlejad pomisesid lauluviisi tagamuusikaks. Valgusel üld juhul mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Esemetest olid laval aga enamjaolt ainult sellised asjad mis pidid tingimata seal olema. Asjad mida katsuti või millega tegelane pidi tegema mingit tegevust. Nendeks olid siis toolid ja lillekorvid ning sokolaadi karbid jne. Kuigi kostüümid ei moodustanud mingit märgatavat süsteemi oli neil siiski oluline roll. Kuna üks ja
küsimus, mispärast ta äsjagi juuti hirmutas ning solvas? Miks inimesed üldse üksteisel elamist takistavad? Sest sellest tulevad ju hirmsad kahjud! Kui kohutavad kahjud! Kui poleks vihkamist ja kurjust, oleks inimestel üksteisest tohutut kasu. Õhtul ja öösel viirastusid talle aina lapsukene, paju, kalad, tapetud haned ja Marfa, profiilis nagu lind, kes tahab juua, ja Rothschildi kahvatu, hale nägu ja mingid lõustad lähenesid igalt poolt ning pomisesid kahjudest. Ta pööras end ühelt küljelt teisele ja tõusis korda viis voodist, et viiulit mängida. Hommikul ajas ta enese hädavaevalt jalule ja läks haiglasse. Seesama Maksim Nikolaits käskis tal külma kompressi pähe panna, andis pulbreid, ning tema näoilmest ja toonist mõistis Jakov, et asi on halb ja et enam mingi pulber ei aita. Pärast koju minnes mõtles ta, et surmast on ainult kasu: pole vaja enam süüa ja juua, maksta maksusid ega solvata
Algul järgnes üks, siis teine silmapaar pastori pilgule, ja siis tõusis terve kogudus justkui ühe aje mõjul ja vahtis, kuidas kolm surnud poissi lähenesid marssides vahekäiku mööda, Tom kõige ees, tema järel Joe ja siis Huck, kes lotendavais kaltsudes areldi teistele järele hiilis. Nad olid kasutamata rõduosas peidus olnud ja omaenda matuse-kõnet kuulanud! Tädi Polly, Alary ja Harperid langesid taasleitutele kaela, lämmatasid neid suudlustega ja pomisesid tänusõnu, kuna vaene Huck seisis kohmetult ja piinlikkust tundes, teadmata täpselt, mida teha või kuhu peita end nii paljude vaenulikkude silmade eest. Ta kõhkles ja tahtis siis minema hiilida, kuid Tom haaras temast kinni ja ütles: 112 «Tädi Polly, see ei ole õiglane. Keegi peab ka Hucki nähes rõõmu tundma.» «Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaene emata poiss!» Ja see hellus ning tähelepanu,
annaabi.ee 
