päris kõledas mahajäetud tööstuspiirkonnas. Lynch elas sel ajal Philadelphias, mida ta on kirjeldanud kui hirmsat, õudsat, haiget, ja kõdunenud linna. Ta on oma elukoha kohta öelnud ka, et see on kõle piirkond, mis on täis tehaseid, suitsi, raudteid ja väga imelikke inimesi. Ta on ka öelnud, et see koht on olnud tema jaoks suur inspiratsioon, ning selles filmis väljendub see väga hästi. Taustamüra võiks hästi tõlgendada Maurice Blanchot teooriaga pidevast ja lõppematust pominast/mürast, mis lõppeb alles surmaga. Ning ka films lõppes see segane müra siis, kui Henry läks "taevasse". Kõik ei jäänud küll vaikseks, aga heli muutus palju talutavamaks. Üldiseks peab tõdema, et film jääb ikkagi väga segaseks tänu osadele stseenidele, kuid samas arvan, et seda filmi ei tohiks ka liiga "üle analüüsida", sest see rikuks mingil määral filmi ilu. Anette Nahapetjan
temast jääb mulje, nagu oleks tal alatasa tuju nullis.Ta pole harjunud töö ajal ringi logelema, see piinab teda, tal on piinlik juhtida asja, millest keegi midagi ei tea ja millest paljud õiget nahka ei loodagi. Parema meelega teeks ta ise tööd ja vaataks pealt kuidas see õige kolhoosijuhtimine käib. Ta on oma asjaajamises küllaltki kohmetu ja pikatoimeline, vahel tundub talle, et inimesed naeravad seljataga tema saatust.Nagu one öeldud: ,,Kes tema pominast õieti aru saab, on ka , nagu ta on- üks kohatäide." Vilma tegi esimehe alati kohmetuks, ta tunneb, et ta liikmed on puust, keel köies ja pilk purjus. Kõikjal on ta tundnud ennast loll-õnnelikuna nagu köstri vasikas kellamehe kapsaaias. Ta on 19.a vana, töö pakub talle rohkem rõõmu kui juhtimine. Vilma-nägus, natuke ninatark tüdruk, kes tantsibpeoõhtutel karaktertantse ja elab nagu kõik teised tüdrukudki, kelle pole südameasjadega just eriti vedanud. Ta on kade omaealistele,
annaabi.ee 
