muutub vabaduse ja õigluse kantsiks. Ma unistan, et ühel ilusal päeval elavad minu neli väikest last riigis, kus nende üle ei otsusta mitte nahavärvuse, vaid nende iseloomu täituse järgi. Minge tagasi Mississipisse, minge tagasi Alabamasse, minge tagasi Louisianasse, minge tagasi Põhja linnase mülgastesse, teades, et praegust olukorda saab ja tuleb muuta!" Ta kirjutas: ,,Kui nii võib öelda, siis on Birmingham kõige rassistlikum linn Ühendriikides. Siinne jälestusväärne politseiterror on tuntud üle maa. Ebaõiglus neegrite suhtes on selle linna kohtutes tavaline. Sagedamini kui üheski teises linnas jäävad Birminghamis avastamata kurjategijad, kes purustavad neegrite maju ja kirikuid. Niisugused on kangekaelsed faktid, ehkki neid on raske uskuda. Kuid see on tõsielu. Oma kibedate kogemuste najal teame: rõhuja ei anna vabadust iialgi vabatahtlikult; rõhututel tuleb seda nõuda... Juba palju aastaid kuulen ma: ,,Oodake!" See sõna kumiseb neegrite kõrvus tüütu
juba paar kuud varem kutsutud. Tartus loobus Vilde kaastööst teistele lehtedele ja tema põhiliseks ülesandeks oli veste- ja naljaosa toimetamine. Kevadel 1905. aastal lülitub Vilde aktiivselt poliitilisse tegevusse. Ta võtab osa Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse Tartu osakonna asutamisest ja täidab hiljem agaralt talle usaldatud ülesandeid. 1905. aasta detsembris kehtestati seoses revolutsiooni algusega Baltimaadel sõjakohus ja algas politseiterror Eesti linnades. Tartus vahistatakse massiliselt inimesi, ,,Uudiste" toimetuses tehakse läbiotsimine. Vildel õnnestub otsesest allikast teada saada, et varsti on tulemas korraldus tema arreteerimiseks. Koos naisega sõidab Vilde Tartu lähedasse Haage mõisa, kus elas Linda tädi T. Vilberg. Kui olukord muutub veelgi pinevamaks, otsustavad nad rongiga Peterburisse sõita. Enne minnakse veel Tallinnast läbi, et vanematelt ja õelt raha
annaabi.ee 
