Vapsid trügisid kõigest väest võimule, jäljendasid mitmes asjas fasiste. Eesti poliitilise politsei tegevus vajab põhjalikku ja aeganõudvat uurimist, seetõttu piirdugem siinkohal eeltooduga. POLITSEI TEGEVUSE KORRALDAMINE JA NENDE AMETIOSKUSTE ARENDAMINE Politsei talitu s Prefektuurid ja politseikool olid allutatud politseitalitusele (endiste nimetuste järgi politsei peavalitsus ja politseivalitus). Politseitalituse eesotsas oli 1938.aastal politseidirektor J.Sooman ja politsei abidirektor K.Kirsimägi. Politseitalituse koosseis oli suhteliselt väike. 17 Näiteks 1934.aastal 16. ametnikku. Eesti Vabariigi lõpuaastatel suurenes politseitalituse koosseis märgatavalt, kusjuures 1938.aastal oli see 31 politseiametnikku. Koosseisu suurenemine oli tingitud ka sellest, et politseitalituses loodi kodaniku õhukaitse ja
se eest ka kohalikud ametiisikud, sest NKVD operatiivgrupi tegevus sai võimalikuks nen- de kaasabil. Esile tuleb tõsta järgmisi isikuid: siseminister Maksim Unt, kes koordineeris Eesti Vabariigi politseiasutuste ülevõtmist ja nende edasist tegevust; sisekaitseülem Harald Haberman, kes koordineeris igapäevast tegevust siseriikliku julgeoleku vallas ja kes andis korralduse vähemalt üheksa hiljem hukatud või vanglas surnud inimese arreteerimiseks; 1940. aasta juulis Politseitalituse direktoriks määratud Murro ja abidirektor Kumm; polii- tilise politsei komissarid ja ametnikud (eriti Tallinna komissar Aleksander Reinson), kes 12 määrati ametisse 1940. aasta juunist kuni augustini ja kelle korralduste või tegevuse tagajär- jel vahistati mitusada inimest, kes anti NKVD operatiivgrupi kätte ja kellest enamik hiljem hukati või hukkusid NSVLi vangilaagrites. 1940. aasta augustist kuni 1941
annaabi.ee 
