Ükski väljaanne ei või trükki minna enne, kui vastavad ametnikud ehk tsensorid pole seda läbi lugenud ja sobimatuid kohti kõrvaldanud. Saksa aladel kehtestati 19. sajandi jooksul kaks korda tsensuur: 1. Saksa rahvusliku liikumise juures tekkisid erinevad üliõpilaskorporatsioonid, sest just ülikoolid kujunesid liikumise keskusteks. Saksa liidu valitsejad eesotsas riigikantsler Metternichiga, kes ise nimetas end uhkelt „Euroopa juhtivaks politseiministriks“, otsustasid üha ohtlikumaks muutuvale üliõpilasliikumisele vastulöögi anda. 1819. aastal korporatsioonid keelustati ja kõigi ülikoolide juurde määrati riiklik järelevaataja, kes pidi valvama üliõpilaste ja õppejõudude meelsuse üle. Paljud aktiivsemad üliõpilased ja õppejõud visati ülikoolist välja, trükisõnale kehtestati range tsensuur. 2. Pärast 1848. aasta revolutsiooni asendati kõigis Euroopa riikides liberaalsed ministrid
16. oktoobril oli ta Pariisis. Peale armastatud abikaasa ootasid teda siin ka kaks venda – Joseph ja Lucien, kes esindasid parlamendi alamkojas (500 Nõukogus) Korsikat. Välisminister Talleyrand Politseiminister Fouché Rõõmustavateks uudisteks olid, et järjekordsete direktorite väljavahetamise käigus oli Direktooriumi liikmeks saanud kunagine parlamentaarse revolutsiooni algataja Sieyès, ning politseiministriks oli Fouché ja sõjaministriks kindral Bernadotte39, kes oli Itaalia sõjakäigul Bonaparte’i alluvuses. Ka Sieyès mõistis, et Prantsuse Vabariigil on lõpp, kui riiki ei asu juhtima kindla käega tarmukas mees. Bonaparte polnud ainus, keda Sieyès täitevvõimu eesotsas näha oleks soovinud. Ta oleks ehk valinud hoopis kindral Joubert’i, kuid too hukkus äsja lahinguväljal Itaalias. Nüüd jäi Sieyèsil valida kindralitest kas Bernadotte, Moreau või Bonaparte
annaabi.ee 
