" Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust. Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond. Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama.
kontingendist. Need nn. "lihuniku koerad", milliseid peeti juba tollal küllalt puhtatõulisteks, mängisid tähtsaimat rolli dobermanni tõu tekkimisel. Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Thüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Esimesed dobermannid Esimesed ametlikud andmed dobermanni kohta avaldati 1890. aastal raamatus Dobermannpinscher Verein Saksamaal. Esimene dobermannide erinäitus toimus 1899.
Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond. Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama
peeti juba tollal küllalt puhtatõulisteks, mängisid 10/ 10/31 tähtsaimat rolli dobermanni tõu tekkimisel. Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Thüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Dobermann peab olema keskmise suurusega, jõuline, muskliline koer. Massist hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis väljendub tema keha joontes. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsi-, kaitse- ja töökoeraks, samuti ka
annaabi.ee 
