mitte millegi ees (sh siis ka isikliku moraali ja elu hävitamine). Narodniklusest kasvasid välja ka esimesed revolutsioonilsed parteid. 1876 loodi organisatsioon Maa ja Vabadus ( ), mis taotles talupoegade baasil uudse 13 sotsialistliku riigi loomist Venemaal. Ühtlasi alustasid nad valitseva korra tegevuse häirimiseks mõjukate riigiteenistujate (eelkõige politseijuhtide) tapmist. Otseselt terroristlikuks Zemlja i Volja end siiski veel ei pidanud. Selle organisatsiooni üks juhte oli hilisem marksist1 ja mensevik Georgi Plehhanov (1857-1918). 1879 Zemlja i Volja lõhenes kaheks, mõõdukamad (Plehhanov ja ta mõttekaaslased) ning terroristid. Viimased rajasid uue organisatsiooni Rahva Tahe ( ), mille eesmärk oli terrori ja propaganda abil riigis keisrivõim kukutada ja luua seeläbi tee revolutsioonile, mis pidi vana korra lõplikult minema pühkima
mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku. Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas, kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis. Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse- Vahiteenistus, partisanide-vastaseks võitluseks. Hiljem rakendati neid rindevõitlustes. Seal oli 10 000 liiget. Peamiseks sooviks oli kättemaksta okupatsiooni ajal kogetud kannatuste eest. Eesti leegion: 1942. augustis kuulutati välja Eesti leegion. See ei olnud populaarne. Selleks ajaks eestlased olid pettunud sakslastesse. Kardeti, et mehed saadetakse kaugele sõdima kodumaalt. Mobilisatsioon: 1943. aastal kuulutati välja mobilisatsioon meestele, kes sündisid
annaabi.ee 
