minna. Hoolimata suurest edust läks Iraagi kaardiväel korda siiski pageda. Poliitiliste põhjustel peeti sobivaks, et Kuveit City vabastavad Kuveidi eksiilväeosad ja Pärsia lahe äärsed riigd, seda nad suurte juubelduste saatel ka tegid. Aga juba esimestel tundidel esines omakohut ja vägivalda kollaboratsionistide vastu, kuni vägede ülemjuhataja Schwarzkopf oli sunnitud edasiste vägiavallaaktide vastu paigutama paigutama Kuveidi politseijaoskondadesse ameerika sõdurid, et, nagu ta raevunult teatas, ,,to knock that shit off" ,,et sellele pasale lõppu teha". 27. Veebruaril andis Hussein taganemiskäsu ja oli ilmne, et Iraak on sõjaliselt lüüa saanud. President Bushile oli selge, et edasine sõjapidamine määriks USA mainet ja kahjustaks üritust, mille eest on võideldud. Washingtoni aja järgi 5.57 õhtul võttis Bush vastu otsuse sõjategevuse lõpetamise kohta. Lahingutegevus lõppes ametlikult 28. Veebruaril 1991
(...) Eesti töörahvas sai ikka selgemini aru, et üksnes nõukogude võimu taaskehtestamine võib nende rasket olukorda parandada. Rahva revolutsiooniline võitlusmeeleolu kasvas. (...) Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel hakati tegema ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks, et Eestis kukutada kodanluse võim. Töölistest moodustati salajasi võitlussalku. (...) Ülestõus algas kell 5.15. Laskevalmis relvad käes, tungisid võitlussalkade liikmed politseijaoskondadesse ja vallutasid need. (...) Ka mujal saavutasid võitlussalgad tähtsaid võite. Vallutati Balti jaam, rongide liikumine pandi seisma. Tallinna ja Tartu vahelisel raudteel lasti õhku kaks silda, et kodanlus ei saaks pealinna tuua abivägesid. Ülestõusnute kätte läks postkontor, telefoniühendus katkestati. Julgelt tungiti kodanliku sõjaväe kasarmutesse ja takistati väeosade väljasaatmist. Kodanliku võimu saatus rippus juuksekarva otsas."
annaabi.ee 
