Saime hiljem teada, et need naiivsed lätlased olid kohe laeva põhja pokri pandud, kust nad hiljem asjatult appi hüüdsid. Nende edaspidine saatus oli tundmatu kuid ettenähtav. Prantsuse võimud ei saanud nende heaks enam midagi teha. Sellelt ..ringreisilt" tagasi jõudes kutsuti mind uuesti auto juurde kus polkovnik enne lõplikku ärasõitu mind ootas, paludes autosse istet võtta. Seekord saatsin politruki viisakalt, kuid lõplikult,.seenele". Samal teemal vöiks veel lisada paar rida punaste terroristide avalikust ja salajasest propagandast kes kutsusid ida-aladelt pärinevaid leegionäre, iseäranis sakslasi, nende poole üle jooksma. Sakslastele lubati kohest kojusaamist ja hääd kohtlemist. Deserteerimist tuli vahetevahel ette, iseäranis siis kui sellist ahvatlust tegid naised. Tegelikult oli siin tegemist suure pettusega, sest ülejooksjaid kohe koju küll ei lastud
Johannes Lauristin) korraldas Moskvast saabunud juhiste järgi maa sovetiseerimist. Nukuparlamendile (Ülemnõukogu) jäi vastuvõetud otsuste vormilise kinnitamise roll. Likvideeriti iseseisev kohtuvõim. Sama toimus eranditeta ka Lätis ja Leedus. Koos iseseisvusaegsete riiklike struktuuride lammutamise ja ümberkorraldamisega käivitus massiivne kommunistlik propaganda (asutustesse loodi poliittöötajate ja armeesse politruki ametikohad, rajati punanurgad jne.). Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks ja puhastati „nõukogudevaenulikust elemendist”. Sama toimus kogu ühiskonnas – kuni 1941. aasta suveni vahistati ja saadeti Nõukogude vangilaagritesse või/ja hukati suurem osa eliidist, ca 9400 inimest. 1941. aasta juunis deporteeriti veel umbes 10 000. Neile lisanduvad 1941. aasta kevadtalve ca 7000 järelümberasujat. Eesti elanike arv oli 1940