kujunenud, mida siin veel pikalt teoretiseerida. Ta eitab üleüldse teooriate vajadust ning väidab, et need ainult segavad reaalse poliitika läbiviimist (ta on parlamendiliige, siiski...). Inimestel on vaja ettenägelikkust ja mõistlikkust (prudence), kuid mitte tingimata ratsionaalset ja filosoofilist mõtlemist, eriti kui viimane on lahus praktilisest poliitikast, siis kindlasti viib selline mõtlemine ainult väärate ettekujutlusteni (Siit võib juba ise edasi mõelda, mida arvab Burke politoloogist, kes ei ole Riigikogulane või aktiivne poliitik...) Prantuse Revolutsioon oli Burke'ile teoreetilise dogma revolutsioon ja väga negatiivne selles tähenduses, sest: 1. rajas oma mõtlemise äärmusjuhtumile ja äärmuslikele näidetele (revolutsionäärid põhjendasid oma tegusid nt Pärtliöö ja muude üksikute vana rezhiimi halbade näidetega, kuid nii monarhias kui katoliku kiriku tegevuses oli ka häid päevi...), 2. revolutsionäärid arvasid, et poliitika on etteennustatav, 3
3) iga teooria lihtsustab üle, muutub kogemuse väliseks ja ei sobitu kokku praktikaga23 Burke pole ratsionalist, vaid empiirik ning vastandab seega praktilist tarkust teoreetilisele teadusele. Instinktiivne, harjumuslik ja eelarvamuslik pole mõistusega vastuolus, vaid on sellega koos, kuid seejuures on oluline, et õpetamatud ja loomulikud tunded on ülemad puhtast mõistusest. 21 Siit võib juba ise edasi mõelda, mida arvab Burke politoloogist, kes ei ole Riigikogulane või muul moel poliitikas aktiivne... 22 Tänapäeva tipp-poliitikud on Burke'lt õppinud, nad kasutavad pidevalt aforisme stiilis "ennustamine on tänamatu töö", "tibusid loetakse sügisel", "laskmata karu nahka ei jagata", "enne munemist pole mõtet kaagutada". 23 Parim, mida üks teooria teha saab, on mitte üle lihtsustada, lihtsustab aga iga teooria.
annaabi.ee 
