See on seda tõenäolisem, et Thalesel oli nähtavasti pistmist Apolloni kultusega. Diogenese väide põhineb nähtavasti Delfi kolmjalalool (Diog. Laërt. I, 2733), sest Damasiase arhondiaeg langeb kokku püütiamängude taastamisega. See, et Thales paigutati seitsme targa etteotsa, ning Herodotose (I, 75; 170) ja Diogenese (I, 25) tunnistused tõestavad, et ta sai kuulsaks oma praktilise arukuse ja riigimehetarkuse poolest. Thales oli Ioonia patrioot. Ta soovitas tungivalt Ioonia polistel ühineda ohu palge ees algul Lüüdia vastu, seejärel Pärsia vastu. Kuid filosoofi nõuandeid ei võetud kuulda, nagu hiljemgi sageli on juhtunud. Herodotos (11 A 4 DK=Historia I 170.3): [Pärast Ioonia vallutamist Kyros II poolt 547/6 eKr andis Bias ioonlastele nõu ümber asuda Sardiiniasse ja rajada seal ühtne Ioonia riik]... "Aga juba enne Ioonia hävingut oli kasulik ettepanek, mille [kaheteistkümne Ioonia polise probuulide kokkutulekul Panioonionil] tegi Thales, mileetoslane, kelle
Philippose vastaseid kõnesid nimetatakse filip(p)ikateks. IV sajandi II poole alul peetud sõdades saavutas Philippos kontrolli enam-vähem kogu Kreeka üle. Aastal 337 eKr kutsus Philippos kokku kõigi Kreeka poliste kongressi Korintoses. Ainult Sparta keeldus osalemast. Kongressil rajati Üle-Kreekaline liit Makedoonia hegemoonia all – kuulutati välja üldine rahu, sõjad poliste vahel keelati, garanteeriti meresõiduvabadus, polistel keelati sekkuda teiste poliste siseasjadesse ja muuta nende riigikorda. Liidu välispoliitika anti Makedoonia ajada, kes kuulutas Kreeka ja Makedoonia nimel Pärsiale ‘püha sõja’ kättemaksus kunagise sissetungi eest ja Kreeka laastamise eest. Kreeklastel keelati teenida palgasõdureina Pärsia armees (neid oli seal tegelikult palju). Philippos nõudis Pärsialt Väike-Aasia Kreeka linnade vabastamist, kuid Pärsia keeldus.
annaabi.ee 
