Poliitikafilosoofia on see filosoofia haru, mis on kõige lähemal inimlikule elule, täisväärtuslikule mitte-filosoofilisele elule. Poliitikafilosoofia ,,elab" elus eneses, või vähemalt selle lähedal, erinevalt teoreetilisest filosoofiast, mis tunneb ennast kodus abstraktsioonide hõredas atmosfääris. Poliitikafilosoofia on tarkuseotsing saamaks tundma nii poliitiliste asjade loomust kui ka head poliitilist korraldust. Muidugi on poliitikafilosoofiat määratletud ka teisiti . Näiteks 20. sajandi poliitikafilosoofia keskseid suurkujusid Hannah Arendt (1906-75) on kirjutanud: ,,Poliitika raison d` etre (olemasolu õigustus ÜK) on vabadus ja selle kogemusväljaks on tegutsemine". Poliitikafilosoofia filosoofia ühe distsipliinina ei ole mingi sidus ja vastuoludeta valdkond nagu on teadusdistsipliinid tavapäraselt; poliitikafilosoofia loomupärane olemisviis ongi
Esimesed inimeste ühendused olid linnalistes struktuurides, polistes. 1 Varem kasutati mõistet poliitiline filosoofia. Nüüd on nt raamatu Jonathan Wolff, Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse (2005) tõlgid kasutanud sõna poliitikafilosoofia. Analoogiline mõiste on nt ka religioonifilosoofia (mitte religioosne filosoofia). Kuid mõiste teadusfilosoofia kasutus õigustaks ka mõiste poliitfilosoofia kasutamist. Mina kasutan läbisegi. Ehkki kaldun pooldama "poliitikafilosoofiat", pole see tänini veel kuigi laialt kasutusel. 2 2. Võim eristub (mitte ilmtingimata täiesti eraldub) religioonist. Nii kaua kuni valitsevaks mõtteviisiks oli religioon, ei tekkinud spetsiifilist küsimust võimust, poliitiline küsimus oli seotud müütilis-religioossete küsimustega. Näiteks Egiptuses
annaabi.ee 
