tegevuse mingi hüveni. Ülimaks hüveks, mis ei sõltu teistest hüvedest ja mis on täiesti eraldiseisva lõppeesmärgiga, mille poole kõik püüdlevad, on õnn. Mis iganes see siis kellegi jaoks tähendab. Aristoteles jaotab hüvede saavutamise poole tegutsevad inimesed kolme rühma: lihtsameelsed inimesed, kes ei mõtle ega arutle loogiliselt, kellele meeldib nautlev elu ja keda Aristoteles võrdleb kariloomadega; poliitikaeluga seotud inimesed, keda hinnatakse suhteliselt kõrgelt, sest poliitika kuulub Aristotelese järgi mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka ning poliitikule omistab ta ka enim austusväärivad võimed, nagu kõnekunst ja majandamine; mõttetööga seotud inimesed sh ka filosoofid. Aristoteles tõstatab oma arutluses küsimuse, kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades või tuleb see mingist jumalikust ettemääratusest ehk juhuse läbi
Tänapäeva maailmas on ükskeelne inimene pigem kõrvalekalle normist kui norm. Teise maa- ilmasõja järgsetel aastatel on Eestisse immigreerunud suur hulk inimesi, kes ise ja kelle järg- lased ei oska ühtegi keelt peale vene keele. Eesti siseriiklike ja ka rahvusvaheliste suhete huvides tuleb lugeda loomulikuks, et iga meie riigis elav inimene oskaks eesti keelt kui riigikeelt ja ühte või mitut võõrkeelt. Eesti keel on vajalik Eesti elus osalemiseks. Kuid Lääne-Euroopa majandus- ja poliitikaeluga üha rohkem seotud Eestis ei saa juba praegugi hakkama ka ilma võõrkeeleoskuseta. Viimastel aastakümnetel on Eestis kokku põrganud kaks erinevat "keelestrateegiat": ühelt poolt eestlaste pikaajaline keeleõppimise traditsioon, inimese harituse ja kultuursuse seostamine keeleoskusega ning teiselt poolt keeleõppeharjumuse puudumine suure osa muulaste puhul, nn vene keele sündroom (Saan vene keelega kõikjal hakkama, vene keelt peavad oskama kõik.).
annaabi.ee 
