1960. aastate lõpus ja eriti Praha kevadest alanud stagnatsiooni mõjul kulges see maailma kosmiliste mõõtmeteni avardumisest rõõmu tundnud põlvkonda aga resignatsiooni. P.-E. Rummo luulekujundiga väljendudes "suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi." Et nõukogude kirjanduses oli soositud üksnes realistlik loomelaad, siis püüti proosauuenduslikke võtteid põhjendada prantsuse marksistilt Roger Garaudylt laenatud piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid, samuti nooruslikust protestivaimust kantud Mati Undi ja karjerismi paljastavad Enn Vetemaa lühiromaanid. Uuenduslik proosa keskendus suurte ajastupanoraamide loomise asemel kaasaja inimese sisemaailmale, mis eriti ilmekaks sai Vaino Vahingu psühhoanalüütilises proosas ja näidendites. Ka kodumaal juurdus eksistentsialismisugemeline eluvaatlus, mida võis märgata juba Juhan Smuuli reisi- ja
Draamateatril oli tänu sellele tugev ühtne ansambel. Näitlejaid ühelt poolt nagu oli, aga uut juurdekasvu ei tulnud GITIS-e stuudio oli ühekordne. Jõuti otsusele, et teatrikool tuleb siiski asutada. Näitlejate järelkasvu koolitamine · 1957 asutati Lavakunstikateeder (juht Panso). Esimesed lennud: Mikk Mikiver, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Luule ja Kalju Komissarov, Raivo Trass jt · 1960 algul loodi ETÜ stuudiod Vanemuises (Ird) jt. Poleemikaid ja mõttevahetusi teatri teemadel: · Sõnakasutusest teatrilaval · Kaasaegsus mis see kaasaegsus üldse on? · Kunstitõde ja elutõde kas kunst ja teater peab elu tõeliselt kajastama? · Klassika tõlgendamisest kui palju tohib siia tänapäeva sisse tuua, kui palju muuta? · Noor näitleja teatris · Kaasaegse dramaturgia probleemidest Teatrikriitika oli muutunud sisukamaks, analüüsivamaks. Mõttevahetustes osalesid nii
annaabi.ee 
