Niisugusel viisil kuivendatav maa-ala ümbritsetakse tavaliselt tammidega ja seda nimetatakse poldriks. Jõepoldrid ehitatakse jõeluhtadesse suurveeaegsete üleujutuste vältimiseks. Suurveeperioodil tuleb vesi ära pumbata. Madalveeperioodil saab selle ära juhtida isevoolu teel läbi selleks ehitatud veelasu. Madalikupoldrid ehitatakse merelahtede, järvede ja jõgede suudmete äärde, kus veetase muutub tavaliselt vähem kui jõgede kesk- ja ülemjooksul. Nendel poldritel tuleb suurem osa veest ära pumbata. Veelaskusid saab kasutada harva. Erandiks on näiteks Peipsi järve rannik, kus isevoolu teel on võimalik ära juhtida osa kevadisest suurveest, sest Peipsi järve kevadine veetõus hilineb keskmiselt 1,5 nädalat võrreldes väikeste vesikondadega. Merepoldrid asuvad avamere ääres, kus suublas esinevad tõusu- ja mõõnaperioodid ning tormi ajal võib veetase olla kõrge pikka aega. Neid poldreid iseloomustavad kõrged massiivsed tammid.
Kas isevoolu teel on võimalik vett ära juhtida, otsustatakse veeseisude järgi. Tavaliselt on see võimalik jõepoldritel ning nende järvede ääres, kus suurveeperiood saabub hiljem kui poldril (näiteks Emajõel). Veelasuks võib olla poldritammi paigaldatud betoon- või malmtoru. Kui toru läbimõõt on väike, peavad tal olema vee survel automaatselt avanevad ja sulguvad klapid. Suure läbimõõdu korral suletakse veelask varjadega. Suurtel poldritel kasutatakse ka varjade või šandooridega suletavaid lüüsregulaatoreid, üleujutatavatel poldritel aga kahepoolseid väravaid, mis välise veeseisu tõustes ise sulguvad Kuivendusvõrk Poldri kuivendusvõrk projekteeritakse ja rajatakse üldjoontes samuti nagu isevoolu teel kuivendatavate alade kuivendusvõrk. Kuivendusviisiks on tänapäeval drenaažkuivendus. Et poldrid rajatakse harilikult tasastele aladele, siis peab kogu kuivendusvõrgu ehitama minimaalse languga
annaabi.ee 
