Keemilised elemendid vallanduvad närvilõpmetest elektrilise membraanipotentsiaali muutuse tõttu, andes edasi ,,sõnumi" sünapsisse ja sealt järgmisse rakku. Seega suurem osa neuronitevahelisest suhtlemisest toimub keemilises keeles närvilõpmetest vabanevate keemiliste ainete vahendusel, mille mõjul teised neuronid ärgastuvad. Närvirakkude ,,sõnumid" naabritele võivad olla erutavad või pidurdavad. Erutusneuronid vähendavad sõnumisaaja membraani elektrilist polariseeritust ja suurendavad tõenäosust, et adressaat ärgastub ja tekib tegevuspotentsiaal. Pidurdusneuronid suurendavad rakumembraani polariseeritust veelgi ja hoiavad sellega teise neuroni ärgastumise ära. Mõned neuronid suhtlevad tihedate rakkudevaheliste ühenduste kaudu ka elektriliselt. Mitte kogu närviteabe keemiline edastamine ei ole sünaptiline. Mõned ajutüves paiknevad tuumad hoiavad ulatuslikke piirkondi eesajus enda kontrolli all aksonitega, mis piki kulgu kohati
Ioonne: eeldus väike lainef-de kattumine, side tekib el-de annetamise tulemusena. Ioonraadius sõltub iooni laenugst. Kovalentne: tekib ioonide ühistumise tulemusel. El- pilved peavad oluliselt kattuma. Stabilisatsioonienergia peamine allikas on elektronide poolt hõivatava ruumiosa kasv. Molekulorbitaalide m: käsitleb elektrone kuuluvana kogu molekulile. Elektronegatiivsus (elektroni erinev tõmme) molekuli moodustavate aatomite poolt põhjustab sideme polariseeritust. Polariseerumine: elektron molekulis eelistab alati madalamal energial asuvat aatomorbitaali, sest see kindlustab madalama koguenergiaga MO. Bioloogia sidemetüübid: doonor-aktseptorside (mõlemad sidet moodustavad elektronid on pärit ühelt ja samalt aatomilt, kuid kasutatakse teise aatomi tühja orbitaali/-e), koordinatsiooniside, vesinikside (polaariseeritud kovalents-sideme ja D-A- sideme kombinatsioon), peptiidside (mood ühe karboksüülrühma COOH ja teise aminohappe
annaabi.ee 
