Rakuseinata vetikarakke PBCV-1 virionid ei nakata. See on seotud sellega, et virioni seondumiseks vajalik retseptor paikneb vetikaraku seinas. Virionide välispinnal paiknevad retseptor-struktuurid, mis kontakteerudes vetikarakuga muudavad struktuuri (moodustavad viirust ja rakku ühendavad fiibrid). PBCV-1 genoomiks on 330,740 bp pikkune, permuteerimata dsDNA, mis sisaldab metüleeritud aluseid. Genoomi otstes asuvad 35 b pikkused juuksenõela struktuurid (st. genoomi otsad sarnanevad poksviiruste genoomile), millele järgnevad 2221 bp pikkused identsed inverteeritud terminaalsed korduvjärjestused. PBCV-1 genoomis on leitud 702 lugemisraami, millest 366 kodeerib ilmselt valke ja 11-st tRNA geenist koosnev klaster, mis paikneb genoomi keskosas. Lugemisraamid paiknevad lähestikku ja mõlemas ahelas. 40% PBCV-1 poolt kodeeritavatest valkudest omab homoloogiat mingite teistest organismidest pärit valkudega. 84 geeni kuulub geeniperekondadesses (26 perekonda, igas 2-6 liiget)
Virionis palju ensüüme, k.a. DNA-sõltuv RNA polümeraas, mis lubab viiruse mRNA sünteesi toimumist tsütoplasmas. Terve replikatsioonitsükkel tsütoplasmas. Seetõttu vaja ensüüme mRNA ja DNA süntesiks endal. Viiruse genoom lineaarne kaheahelaline DNA. Genoom vaccinia viirusel 86000 aluspaari. Nukleokapsiid, seda ümbritseb core membrane, siis välismembraan, siis ümbris. Epidemioloogia. Rõuged ja molluscum contagiosum on rangelt inimese viirused. Teiste poksviiruste inimesele olulised looduslikud peremehed on teised selgroogsed (nt. kariloomad), need infitseerivad inimesi ainult juhuslikul või tööga seotud kokkupuutel, on zoonoosid. Rõuged olid väga nakkavad ja peamiselt respiratoorselt levivad, levides ka kuivanud viirusega (riietel jms) kokku puutudes. Replikatsioon. DNA viiruste seas erakordne. Kogu replikatsioonitsükkel toimub tsütoplasmas. Seostub rakupinnaretseptoriga, välisümbris
annaabi.ee 
