magama. Kui Joonas ärkas, olid Martinid kadunud ja mingi imelik mees ajas teda tünni ja pobises: „Kiiresti! Palun tule!“ Joonas üritas temaga rääkida ja ei tahtnud tünni pugeda. Iga kord kui Joonas ütles sõna laps, pobises mees et: „Ole tasa, ära ütle seda!“ Lõpuks ajas ta Joonase tünni ja põgenes. Joonas ärkas majas, kus oli naine ja see sama mees. Joonas saadeti tuppa, kus oli voodi. Ta magas ja ärgates seisid võõras naine ja mees toas. Joonast kutsusid nad oma pojakeseks. Joonasele tehti suur pidusöök. Kõik maitses ühte moodi. Vahukoor nagu kartulid, kartulid nagu kanapraad ja kana nagu salat. Järsku hakkasid liba-vanemad paanitsema ja saatsid Joonase kinnisesse ruumi. Ärgates oli uks lahti ja liba-vanemad on kadunud. Majast lahkudes leidis ta värava kõrvalt ühe üksiku puulehe ja pani selle omale tasku. Joonas läks sõpru otsima ja leidis nad sealt, kus nad ennem koos magama jäid. Martin oli teada saanud, et
“ Joonas üritab temaga vestelda ja ei soovi tünni pugeda. Iga kord kui Joonas ütleb sõna laps, hoiab mees peast kinni ja pobiseb: „Ole tasa, ära ütle seda!“ Lõpuks ajab mees Joonase oma tünni ja põgeneb, taustal on kosta piiksumist. Joonas ärkab mingis majas, kus on naine ja see sama mees. Joonas saadetakse tuppa, kus on vaid voodi. Ta magab, ja ärgates 9 seisavad ta ees need samad võõrad naine ja mees. Kusjuures, kutsuvad nad Joonast pidevalt oma pojakeseks. Joonase liba-ema oli talle teinud suure pidusöögi. Süües paneb Joonas tähele, et kõik maitseb sama moodi. Vahukoor nagu kartulid, kartulid nagu kanapraad ja kana nagu salat. Järsku hakkavad liba-vanemad paanitsema ja saadavad Joonase kinnisesse tuppa. Ärgates on uks lahti ja liba-vanemad on kadunud. Majast lahkudes leiab ta värava kõrvalt ühe üksiku puulehe ja otsustab selle omale tasku pista. Joonas otsustab sõpru otsima minna ja leiab nad sealt, kus nad ennem kõik koos magama