ööd-päeva, see piiras teda, see oli ta ümber ja tas eneses. Tal polnud enam muud mõtet põlvede lähedale: neist immitsesid verenired. Nende ümber oli kaks rätikut sõlme kui poeg, ta liikus ümber veel kui haige ja teda ei huvitanud enam miski muu. Ta vahtis tõmma-tud, otsad kui lillekimbu lindid rippu. maa ja vee poolt ainult ühte nägu, ja see oli ta poja oma. "Pojakene, pojakene -" pomises Maret segasena, ilma et tal isegi pisaraid oleks silmi Ning ta uned muutusid imelikuks. Ta nägi ainult veel musti nägusid, otsekui oleks tulnud. "Kas sul väga valus on? Kuidas sa siia said? Kas sa liikuda võid?" elanud neegrite rii-gis. Ta nägi oma poega rändavat võõrail mail kui hom-mikumaa Kuid mees ei vastanud midagi, vaid ainult oigas ägades. kuningaid, kellest oli kuulnud
Tallinna T o o m p e a m ä e k s i. Sealap vana Kalev puhkab, Uinub igavesta unda.'' Kord, kui Linda mehe haule kivi kandis, kukkus see maha ja naisel polnud enam jaksu seda üles kKorjata. Ta istus kivile ja hakkas kurbusest nutma. Ta nuttis niipalju, et sellest tekkis Ülemiste järv. Linda piinles pikalt valudes, kui lõpuks sündis kurvastuse kergenduseks kallis pojakene, kes pidi kasvama ilma isata. Laps nuttis hommikust õhtuni, karjus kogu aeg ja lõhkus kõike, mis ette jäi. Poeg kasvas jõudsalt suuremaks. Ta tegi pidevalt jõudu ja temast sai karjasepoiss, kel oli jõudu nagu tammel. Ta ilmutas isa kuulutusi igas trükis. Lindal hakkas külas käima palju erinevaid kosilasi, kes kõik ihkasid tema vara. Linda ütles kohe selgelt ja arusaadavalt, et tema mehele ei lähe.Mehed ootasid ja külmetasid väljas, kuid keegi neist ei saanud Lindat!
ELSA: Näita, onu!(Võtab kirja.) See on ju Aadu kiri. AABRAM: Aadu kiri jah! ELSA: (loeb, Aabram püüab sisse vaadata) Mis sa nüüd jälle minust piinad, onu! Ma lähen parem ära! (Ära) AABRAM: Mine pealegi! Tean juba, mis Metsa Elsal ja Jõepära Aadul viga on. 4.etendus AABRAM- teeb piipu, läheneb Aadu AABRAM: Tervist, vennas! Tule siiapoole ja räägi mulle nüüd oma südamevalu ära! Või jäta rääkimata! Ma tean ise juba kõik. Aga ma ütlen sulle, Aadu pojakene, see Elsa on üks ilus peenike preili, kohe päris kullatükike! Oleksin ma veel noorem , ma meelitaksin ta ise ära, aga nüüd olen juba vana,( noored tütarlapsed ei pane mind tähelegi.) AADU: Kui onu on juba asjaga kursis . Ehk on head nõu anda? AABRAM: Nõu on ikka anda! Ma tahan siin niisamasuguse tüki ära mängida kui Türgimaal Rooma linnas. AADU: Kas Rooma linn Türgimaal on? AABRAM: Kus siis? Kas sa minust tahad targem olla? AADU: Rooma linn on ikka Itaalias.
(Paitab käega.) MARGUS (vaikselt). Ei midagi, vanaema! Niisamuti!... VANAEMA (kaastundlikult). Ei midagi jah! (Toetab pikkamisi Marguse kõrvale oma voodi äärele.) Muudkui - nagu sumu oleks majas! MARGUS (piinatud, ei vasta midagi). VANAEMA. Kui sa alles väikene olid, Margus, kui sul midagi vaja oli või sa midagi teada tahtsid ja teistel ei olnud sinu jaoks aega, tulid sa alati minu juurde... MARGUS (soojalt). Sinu juurde tuleme ju kõik, vanaema! VANAEMA (pead raputades). Ei, pojakene, kõik te ei tule. Sina ei tule! Sul ei ole mulle ammu midagi ütelda olnud! MARGUS (kehitab õlgu, kurvalt). Mis ma sulle ka pidin ütlema, vanaema, mis sa ise ei tea! VANAEMA. Jah! Vanaemal ei ole küll enam silmakesi, kae pani neile kaane peale, aga vanaema näeb siiski! Enam veel kui enne, kõik, mis sünnib ja kuidas on! Vanaema näeb ka sinu südamesse, pojakene! MARGUS (piinatult). Mis selle üle siis veel kõnelda ja sõnu teha! Või sinagi teisiti, vanaema
annaabi.ee 
