poisteraamatuna. Siiski ei kuulu need jutud klassikalise poistekirjanduse hulka, sest neis puudub seikluslikkus ja põnevad sündmused. Liigitada tuleb need jutud nn emantsipatoorsesse vormi kuuluvaks. Emantsipatoorse poisteraamatu peategelast iseloomustavad naiselikud jooned (abivalmidus, tundlikkus, iseseisvuse puudumine jne), ta on sageli üksi ning tegeleb sisevaatluse ja mõtisklusega (Lastekirjanduse sõnastik 2006: 145). Poistekirjandusele ei viita ka teose paratekstuaalsed väljendusvahendid pealkiri ega kaanekujundus. Pealkiri ei anna otsest informatsiooni selle kohta, et sisuks on realistlikud koolilood. Kindlasti on raamat loetav ka tüdrukutele, kellele peaksid meeldima ka fotod raamatu lehekülgi kaunistavad fotod õitsvatest õunapuudest. Lugu ,,Säde" sobib tüdrukutele kõige enam, sest seal on peategelase eneseotsingute käivitajaks soov näha sädet tüdruku silmades.
Twain, H. Chr. Anderesen, W. Scott jpt). 20. saj. alguse laste- ja noorsookirjanduses on mänginud olulist rolli Anni Swan (1875 - 1958), kes pani aluse soome moodsale muinasjutukirjandusele ning hakkas esimesena sihipäraselt viljelema algupärast tütarlasteproosat. Soome moodsa muinasjutu uue laine algatajaks peetakse aga Yrjö Kokkot (1903 - 1977), kelle Pessi ja Illusia looduslähedus ja inimlik soojus on äratanud tähelepanu mujalgi maailmas. Aluse algupärasele poistekirjandusele panid Eino Parmanen (1860 - 1917) ja 12 Alfred Emil Ingman (1860 - 1917). Teise maailmasõjajärgse Soome lastekirjanduse kõige suurem nimi on kahtlemata Tove Jansson (1914 - ), kelle omapärane muumimaailm võistleb edukalt inglise fantaasialugude maailmaga. Kuigi 1945 - 1980 ilmunud muumiraamatud on ennekõike määratud lastele, loevad neid ometi suure huviga täiskasvanudki
annaabi.ee 
