1982. aasta veebruaris, kui täpsem olla siis kolmeteistkümnendal veebruaril." Aga Ethan seda ei kuulnud. Ta viibis kuskil teises kohas, aga kindlasti mitte siin, siin ruumis oli ainult tema keha. Ta mõtles kuidas võis foto Helenast satuda tema juurde,poiss võttis pildi oma koolikotist välja, kuid seal polnud enam seda naeratavat tüdrukut, vaid oli ainult tema ema, kes sammuti naeratas, ent kellel olid pruunid juuksed ja rohelised silmad nagu poisilgi. Aga kuupäev jäi ikkagi samaks. õpetja rääkis ikka veel midagi, millele Ethan oma tähelepanu ei pööranud. Peale klassijuhatajat Ethan jooksis otseteed koju. Poiss isegi ei peatunud, et osta endale midagi juua. Koju jõudes karjus poiss üle terve maja:"Marian!" Naine jooksis trepist alla uniste silmadega, kuna oli just maganud. (Pealae oma õe surma pole ta peaegu kunagi hästi magada saanud.)
Kes aga inimest ootavast surmast pole mõelnud, see on end petnud. Kas nutab keegi selle pärast, mille kohta ta ütles, et see paratamatult aset leiab? Kes kaebab teise surma üle, see kaebab, et lahkunu oli inimene. Kõiki ühendab seesama tingimus: kes on sündinud, sel tuleb surra. (9) Vahemikud teevad meid erinevaiks, lõpp teeb ühesuguseks. See, mis esimese ja viimase päeva vahele jääb, on suhteline ja ebamäärane; kui hindad raskuste järgi, siis on ta poisilgi pikk, kui kiiruse järgi, siis raugalgi lühike. Kõik on püsimatu ja petlik, kõik on muutlik nagu ilm. Kõik paiskub siia-sinna, muutudes saatuse tahtel oma vastandiks, ja inimlike asjade säärases liikuvuses pole midagi kindlat peale surma. Ometi kaebavad kõik tema üle, kes ainsana pole kedagi petnud. (10) "Kuid ta suri lapsena." Veel ma ei ütle, et elu möödasaatnul on länud paremini; lähme selle juurde, kes jõuab raugaeani. Millise pisku võrra on ta lapsest üle
annaabi.ee 
