küpsetatud sai otsas juba. Leiba pidi jätkuma nädalaks, kuni järgmise pühapäevani. Kui juhtus, et leib sai otsa varem kui järgmine leivategu ootas, tuli minna ja paluda naabritelt leiba. Muidugi anti naabritele ka tagasi see leib, siis kui uus leivaküpsetuspäev oli. Mõnikord anti naabritele leiva asemel ka midagi muud, näiteks isetehtud sõira või kooki. Kooki tehti ka kord nädalas. Suvel ja sügisehakul käidi soos ja metsas marju korjamas. Korjati mustikaid ja pohlasid enamjaolt. Marjule saadeti tavaliselt lapsed, vanemad toimetasid kodus. Koju toodud marjadest tehti kas toormoosi või sõid lapsed need lihtsalt ära. Jaanipäeval oli komme kogu perega metsas käia ja kaseoksi korjata ning need hiljem tuppa tuua. Saunapäev oli tavaliselt laupäeviti ning kütma hakati sauna alles õhtupoolikul, kuid jaanipäev oli erand. Jaanipäeval hakati sauna kütma juba hommikuspoolikul, et saun oleks lõunaks soe.
Õlu oli osaline pidudel. Õllest valmistati soe õlu. Vana pidulik oli meest kääritud mõdu. Mõdu keedeti meest ja veest, ning lasti mõni nädal käärida. 19 sajandi lõpus hakkas levima kohvi ja tee joomine. Varem tähendas tee eelkõige taimeteed. Kohvi viljast ja sibulast kõrvetatud jooki. Loodusest korjati peamiselt ravimtaimi. Sammuti toitude maitsestamiseks nt. Köömneid, vorstirohtu. Marju söödi kohapealt metsas. Jõhvikad hoiti toorelt talveks. Mee leemes hoiti pohlasid ning kuivatati mustikaid ja pihlaka marju. Kuid neid söödi ravi eesmärgil. Söödi ka metsaandidest palju seeni. Neid kupatati, pigistati kuivaks ning soolati. Soolatud seeni söödi leiva kõrvale nagu silku. Lääne Eestis ja saartel seeni toiduks ei tarvitatud. 19 sajandi lõpuks oli peaaegu igal talul oma õunaaed. Kasvatati ka kirsi ja kreegi, vähem aga ploomi ja pirni puid. Hakkas levima punane ja mustsõstar, karusmari, vaarikas, maasikas. Marjapõõsaste ja
annaabi.ee 
