1946 alustas tööd Eesti Riiklik Teatriinstituut, direktoriks Priit Põldroos. Nõukogulik juhtimisstruktuur ja konrollimehhanismid: Üleliidulised ja vabariiklikud üksused. Parteiline juhtimine. Viisaastakud ja plaanimajandus. Tsensuur ja kontroll Glavlit, KGB ja selle eelkäijad. Teater kui ideoloogiatöö asutus. Repertuaaris nõukogude sõja-ainelised jm propagandistliku suunaga näidendid (K. Simonov ,,Vene inimesed", N. Pogodin ,,Kremli kellad".), eesti autoritest August Jakobsoni nn dramaatilised jutustused ,,Elu tsitadellis", ,,Kaks leeri", ,,Võitlus rindejooneta". 1946 üleliiduline parteiotsus ,,Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest" (tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist, ühtlasi kritiseeriti autoreid, kes ei suuda oma näidendites anda tegelikkusest ,,õiget pilti" (nii, nagu riiklikult soovitatud). Majanduslikud ümberkorraldused teatrite töös:
Kaks 29 probleemi, mida arutatakse ajaloofilosoofia tasandil põhjuslikkus ajaloos ja vabaduse ning paratamatuse suhe. Kas inimene võib mõjutada ajaloolise protsessi käiku? Kuivõrd piiravad teda põhjuslikkus või paratamatus? Paljud arvavad, et võib küll. Tolstoi otsustab, et ta hakkab filosofeerima. Tolstoi ei mõtle romaani ise välja. Ta toetub ühe teise autori tekstile M. Pogodin. 1820ndatel kirjutas ta sellise filosoofilise uurimise nagu ,,Ajaloolised aforismid". See oli inspireeritud Schellingi vaadetest. Ta arvas, et inimkonna arengut mõjutab universaalne vaim ja selle universaalse vaimu erinevad tahud peegelduvad rahvuste ja rahvaste arengus. Universaalne vaim tõestab end ajaloos. See kontseptsioon määrab ära selle, et indiviidil ei ole ajaloos millegi üle otsustada. Inimesed käituvad alateadlikult. Tolstoi ei tunnetanud universaalse võimuarengu suunda
annaabi.ee 
