Kõigi viie peatüki tegevusajaks on valitud üksainus rehepeksupäev mitme aastase vahega. Nõnda on ta suutnud vähem kui 150-le leheküljele mahutada suure hulga ajalugu, tuues lugejateni elu ja inimesed oma suurte ja väikeste probleemidega ning täpselt välja joonistatud ühiskondliku atmosfääri eri aegadel. Keskseim sümbol on aurukatel, sest läbi kogu romaani käsitletakse ka tehnilise progressi tulekut ja arengut eesti külas. Põlluharija töö seesmist ilu poetiseerides on Mats Traat kaugel idüllist ja taluelu pealiskaudsest idealiseerimisest. Ikka ja jälle rõhutab ta töö osa inimlike väärtuste arendamisel ja säilitamisel, pöörab suurt tähelepanu ka sellele, et inimese moraalne puhtus, väärastumine või kahestumine ei ole üksnes sotsiaalpoliitiliselt või –olustikuliselt tingitud. Traat väldib inimeses peituva hea ja halva tõlgendamist, kuid süüvib nähtuste avaramalt humaansemasse mõistmisesse, väljumata ajalooliselt konkreetse raamidest
laiemale lugejaskonnale mõistetava kujundikeele vahel. "Elu tules" valitsevad allegooria, deklaratiivsus, tervikkogu teostuslik ebaühtlus jääb õnnestunud luuletuste varju "Üht laulu tahaks laulda", "Oma saar", "Noorte laul", "Noored sepad", "Raudlaul". Mehelik võitlusluule peegeldub ka armastusluuletustes, milles annab märku eesti luules esimest korda uusaja individualismile iseloomulik hedonistlik, elunautimist väärtustav hoiak. Armastust ja selle meelelist külge poetiseerides ütles noor Suits uue sõna - tollast kultuurikonteksti arvestades liigagi julge, sest tekkisid erimeelsused ja etteheited luulekogule. Järgnevalt perioodikas ilmunud Suitsu luule paistis silma järkjärgulise lähenemisega sümbolismile loodusnägemuse süvenemise kaudu. Luulelooming algas rahvusromantilises laadis, seejärel revolutsiooniromantikat sisaldav varasümbolistlik kujundlik järk.
annaabi.ee 
