Päris ilma konteineriteta linn siiski ei ole: Viru puiesteel asub jäätmemaja ja veel paaris kohas üksik konteiner, kuhu saavad olmejäätmed viia need inimesed, kellele prügiauto liikumise ajad kohe kuidagi ei sobi. Linn on väga puhas. Tänavate ääres parkides ja elumajade ees on palju väikesi prügikaste. Sealsed elanikud ise jälgivad väga hoolikalt et keegi oma olmeprügi nendesse prügikastidesse ei poetaks. Sinna pannakse ainult väiksemat prahti nagu kommi- ja jäätisepabereid. Ehitusprahi ja muu spetsiifilise prügi jaoks on kindlates kohtades tasuline jäätmete ära andmise võimalus. Selline jäätmevedu toimib Sillamäel juba vähemalt kolmkümmend aastat. "See on ajalooline valik, mille põhjus on väga lihtne: mereäärses linnas peaksid konteinerid pidevalt väga kindlalt kinni olema, muidu tassivad kajakad ning muud linnud nende sisu
Lastele jutustati sellest lugusid, süstides nii neisse väikeste annuste kaupa patriotismi ja niigi mässumeelsed noored olid iseseisvusmõtetele ideaalseks kasvupinnaseks. Loomulikult oli kodust väljaspool oma meelsuse väljendamine keelatud, kuid väikeseid suures plaanis tähelepandamatuid zeste tehti ikka. Seda iseloomustavad hästi tolleaegse noore Merike Saarepera meenutused: ,,Meie kodus ei olnud see mingi saladus, ainult ema vahepeal hoiatas, et kodust väljaspool midagi ei poetaks. Vanaema rääkis ikka, kuidas Vabariigi ajal elu oli olnud ja rahvustunne tuli juskui iseenesest. See hõõgus koguaeg kuskil ja vahel paiskus välja, siis tuli hästi kiiresti tegu ära teha, sest viis sekundit hiljem enam poleks julenud. Näiteks viisin ajaloo tunnis jutu sõnavabadusele, kord küsisin, et mis siis juhtuks, kui keegi tahaks Liidust välja astuda. Veidral kombel sellest mingit jama ei tulnud, vaikiti maha