kõige lõpuks minu kunstiõpetaja ja mõned kaasõpilased!! "Appikene, ma olen nii keeletu, et hingata on raskegi! Teie kõik, ma poleks seda ealaski oodanud! Oi, aitäh! Aitäh, kallid lapsed! Aitäh-aitäh! Oi tänan!" tänasin teisi õnnesoovide ja kinkide ning lillede eest. "Nüüd on vist aeg avada kink minu poolt!?" ütles Andres osutades suurele kingikarbile, mis seisis üksikult teistest eraldi. "Hea küll!" ütlesin, teised kingid diivanile poetades. Ma sammusin vaikselt paki juurde. Ma katsusin selle paki pinda, see oli nii siidine ja hästi suure lehviga. Ma avasin vaikselt paki. Esimesena võtsin pakist välja väikese sametise karbi, avasin selle ja ennäe! Seal sees olid kenad kõrvarõngad, kaelekee ja sõrmus! Need olid imetlusväärsed! "Oi jumal küll! Aitäh!" ma embasin Andrest kõvasti. Teisena leidsin pakist karbi, kus olid ilusad maalitöö värvid, pintslid ja lõuendid. Mul vajus suu lahti. Need olid asjad,
Teine oli üsna lihtne savipott, kuid selles oli vesi alles ja lilled värsked ning erepunased. Ei tea kas kogemata või meelega võttis Esmeralda närbunud kimbu ja kandis seda kogu päeva rinnal. Sel päeval ei kuulnud ta laulmist ülalt tornist. Mustlastüdruk sellest suurt ei hoolinud. Ta veetis kogu päeva Djalit kallistades, Gondelaurier' maja sisse- 369 käiku valvates, omaette tasakesi Phoebusega vesteldes ja pääsukestele leivaraasukesi poetades. Ta polnud enam ammu Quasimodot kuulnud ega näinud. Vaene kellalööja näis kirikust kadunud olevat. Kuid ühel ööl, kui tal und polnud ja kui ta oma kaptenist unistas, kuulis ta oma kambri ligidal ohkamist. Hirmunult tõusis ta üles ja nägi kuuvalgel vormitut kogu põiki ukse ees maas lamavat. See oli Quasimodo, kes seal paljal kivil magas. V. PUNASE VÄRAVA VÕTI Vahepeal oli Esmeralda imelik pääsemislugu ülemdiakoni kõrvu ulatunud. Seda kuuldes ei saanud ta ise aru, mida ta tundis
annaabi.ee 
