Ühiskond lööb meediaga käed ning nüüd tekib surve juba omade poolt. Surve sõprade, perekonna poolt, vajadus kuuluda klassi, kuuluda perekonda, sõprusringi, huviringi seltskonda. Igal klassil on omad nõudmised, omad nähtamatud lepingud meediaga. Karl Ristikivi on öelnud, et iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Alles jäävad teiste öeldud sõnad, ühiskonna sõnad, ema sõnad, õpetaja sõnad. Need sõnad saadavad meid elus. Saadavad poeriiulite vahele, saadavad oma tuppa, klassist välja. Neid sõnu on aga liiga palju. Me tarbime sõnu ja ei oska ilma nendeta olla. Descartes'i parafraseerides võiks meie tänapäevased uskumused sõnastada nii: tean viimaseid uudiseid, järelikult olen olemas. Viimaseid uudiseid on aga nii palju, et nendega on raske sammu pidada. Meedia galopeerib kui Must Iludus teadmata suunas. Ostke, tarbige, ostke, tarbige, tarbige, tarbige! Elu vajab elamist, toode tarbimist. 1990ndate
Uued esemed toovad hetkeks rahulolutunde, pohmell ja kassiahastus saabuvad hiljem. Kui kodus hakatakse ostukotte uurima, asendub rõõm asjadest peagi häbitundega. Õige hulluks on asi läinud siis, kui järgmisel ostureisil selgub, et pangakaardil pole enam pennigi ja krediidi tagasimaksmiseks peab raha laenama. Ostuhullus tabab rohkem suurema sissetulekuga inimesi, kes üritavad tööväsimuse ja keerduläinud koduste suhete tõttu tekkinud masendusest lahti saada poeriiulite vahel. Laste lahkumine kodunt, lahutus või ka pensionilejäämine panevad proovile kogu vaimu- ja tundeelu ja nii võib märkamatult ületada normaalse ostuvajaduse ja jõuda ostuhulluseni. Sotsioloogid väidavad, et ostuhullus kuulub minapildi loomisse, sellel teel on eriti kerge libastuda noortel, kellele tundub, et "kogu maailm ju näeb, et mul pole seljas selle firmamärgiga rõivaid, mida teised kannavad" ja talle on väga raske, vahel
Uued esemed toovad hetkeks rahulolutunde, pohmell ja kassiahastus saabuvad hiljem. Kui kodus hakatakse ostukotte uurima, asendub rõõm asjadest peagi häbitundega. Õige hulluks on asi läinud siis, kui järgmisel ostureisil selgub, et pangakaardil pole enam pennigi ja krediidi tagasimaksmiseks peab raha laenama. Ostuhullus tabab rohkem suurema sissetulekuga inimesi, kes üritavad tööväsimuse ja keerduläinud koduste suhete tõttu tekkinud masendusest lahti saada poeriiulite vahel. Laste lahkumine kodunt, lahutus või ka pensionilejäämine panevad proovile kogu vaimu- ja tundeelu ja nii võib märkamatult ületada normaalse ostuvajaduse ja jõuda ostuhulluseni. Sotsioloogid väidavad, et ostuhullus kuulub minapildi loomisse, sellel teel on eriti kerge libastuda noortel, kellele tundub, et "kogu maailm ju näeb, et mul pole seljas selle firmamärgiga rõivaid, mida teised kannavad" ja talle on väga raske, vahel võimatugi selgeks
annaabi.ee 
